Kolmakümnes on Sellele pusle tükkile mis on kaotsi läinud ja tema pärast ei saagi näha tervet pilti.

 Nagu ma märkan päikest tavaliselt ainult 2 korda päevas -  siis kui ta tõuseb ning kui ta loojub. Täheldavad inimesed teisi inimesi tavaliselt ka ainult 2 korda - siis kui nad sünnivad ja siis kui nad surevad....

Ammu kirjutasin, nüüd avaldan - 

Tänane hommik oli pea perfektne. Mul ei olnud kordagi tunnet et ma ei kuulu siia, kordagi ei mõtlenud ma sellele mis mind täna ees ootab. Mida ma täna tegema pean ja mis kodused ülessanded mul jälle tegemata olid. Ma olin kõigega rahu teinud. See oli lihtsalt kirjeltamatu tunne. Steen oli järgmine – hämar hommiku tund, ootasin soe termostassi käes bussi, vihma tibutas väga veidi. Kõrvades klappid hea muusikaga. Olin eneselegi üllatuseks väga vara täna bussi peatuses. Lõpuks buss tuli astusin sisse ja märkasin kohe 2 vaba pinki. Istusin akan poolsesse ja panin koti teise tooli peale sinna asetasin ka kuidagi püstises asetnis ka termose. Otsisin kohe välja raamatu ning hakkasin lugema, aeg ajalt teed rüübades, mis oli natukene liiga magus, note-to-myself ära pane rohelise tee sisse 3 lusikat mett. Raamat oli väga hea, sellest tuleneb ka see et ma seda teist korda loen, õues oli veel pime ja tiputas veidi, muusika klappides oli õige ja ma kaotsin täielikult aja taju. Olekski sinna tahtnud nii viisi jääda. Kõik oli lihtsalt liiga hea.

Surm ei ole asi millest lihtsalt niisama rääkida, kuid kui jääd ootama õiget aega et sellest rääkida võib see jääda jälle üheks sinu saladusdest . Sind ümbritsevad inimesed ei tea sellest ning see tõttu ei tea käituda teisiti ning nii tundub sulle et kõik on täpselt nagu ennegi. Nii sa siis suundunud kindlalt  Eitamise faasi millest ei ole kerge välja tulla.

Loodan et teil olid head Jõulud ja soovin et teil tuleks super aasta, sest kui ma soovin teile midagi head võib -olla tuleb see mulle kaarega tagasi.

Armastusega,

Maris

 

Kuulan  -  Birdy - 'The A Team' (Ed Sheeran Cover) ja Fun.: We Are Young ft. Janelle Monáe

Loen - Sain enne pühi kaua ootatud  Rebecca Jamesi romaani "Kaunis kurjus". Mis oli ime hea, mõnusalt psühholoogiline ja loomulikult ei puudunud armastus ning kaotus valu. Uut raamatut mida õudselt luge tahaks ei ole veel simapiiril. Sain "Idiooti" läbi kuna seda oli kirjanduses vaja. Kuna on vaheaeg siis loen vaba aja tõttu ikka midagi ja võtsin ette Tyra Banksi "Modelland" ning Goodreadersi pool aasta parimaks noorte raamatuks tunnistatud Gayle Forman "Where She Went" mille esimest osa ( If I Stay ) ma kuulan.

Vaatan - Disney multika klassikat Tarzan, Mulan jne.

Kahekümne Üheksas on mu mõttetele et nad lendaks kui linnud minu juurest ära kaugele ja tuleks miskit teed pidi lõpuks tagasi. Nii ma teaks et ma teen midagi õigesti.

Selgust, seda ma vajan. Tahtmine tuleb iseenesest, kui mul ainult oleks siht silme ees. Kuid udu piirab mu vaadet.

Hetkel on mul suur segatus, loodsin et kui teen oma seina korda (sellele seinale olen pannud kõik asjad mis mulle tähtsad on, pildid, Laused ja muud lehed ), saab ka elu korda aga pidin rängalt pettuma, sest elu läks veel rohkem sassi. Kuna ma hakkasin mõtlema.

Mind jäi kummitama Mu klassivenna Kaspari küsimus " Kas sa oled siit klassist leidnud endale kellegi lähetase?" Vastasin talle ei  ning tema vastus oli sama, kuigi ma oleks ootanud talt teistsugust vastust. Ma päris täpselt ei tegi miks, aga mul tundus et ta saab mõne inimesega väga hästi läbi. Eks see ole siis üks suur näitemäng, väga hea silmapete või oli hoopis see vastus oli üks väike valge vale, et ma end nii üksikuna ei tunneks.

Kuna minu esime kooli aasta Gustav Adolfi Gümnaasiumis sai läbi ja algamas on uus tahaksin sellest natuke rääkida.
Enne esimest kohtumist oma uue klassiga olin väga hirmul, kartsin et tüdrukud kannavad kõik firma märke ja mõtlevad pealmiselt ainult välimusele. Poisid aga on liiga uhked et rääkida kellegagi kes ei veeda poolt oma päevast peegli ees. Kui me aga esimest korda 30 augustil kokku saime ei kadunud mu kartused veel, siis oli kõik alles nii uus ja ega inimesi ei õpi tunda paari lausega. Pärast 1. septembri kohviku külastust tundsin end juba palju paremini. Esimesed korrad on ikka hirmutavad, esimene Mata tund esimene inka ja Loomulikult Minu kõige esimene tund oli Eesti keel legendaarse Õpetaja Arusooga. Kuid ma arvan et sain hästi hakkama ja sattusin kokku päris heade pingi naabritega. Jah algul oli kõik lihtsam, mida lähemale see kooli aasta lõpp jõudis seda rohkem hakkasin inimesi analüüsima ja jõudsin järeldusele et kõik ei ole nii lilleline kui algul tundus, mõni inimene ei sümpatiseerinud enam ja välja hakkasid kujunema clique-d ning ma ei olnud nagu kuskil 2 jalaga sees. Ja nüüd algab see uuesti ma ei tea mida arvata, mõnikord mõtlen ja mulle tundub et oleks parem kui ma see aasta üksi istuks või ma ei tea. Pole nagu sellist kohta kuhu ma sobiks nagu valatult. Eks siis näis mis juhtuma hakkab.

Kuid tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, tegin vaid selle esimese osa korda et saaks korraliku postituse sest seda pole ma juba liiga ammu juba teinud. Ja mul on selle pärast kahju. Tihti tean ja tahan teha midagi aga siiski ei jõua selle tegemise osani. Ja see ajab mind nii närvi, et ma tahan raamatut lugeda aga kuidagi ei jõua selleni sest leian million muud asja mida teha. Blogimisega on tihti sama lugu, tihti tuleb mingi hea mõte mida tahan kirja panna aga kui lõpuks kirjutama jõuan on see mõte taas lendu läinud, ning ta tagasi tuleks on väga kaheldav. 

Soovin teile rohkem kohti ja hetki kus tunnete end hästi.
Teie, Maris.

Loen - pooleli "Uhkus ja Eelarvamus" ja "Idioot" mõlemad mu kohustusliku kirjanduse nimekirjast. Ja kuulan inglise keelset " The Hunger Games"- kuna nad pidid sellest filmi tegema ja see pidi päris menukas raamat olema. Ning suve algusest on pooleli Pretty little Laiers sarja kuulmamine, sest tv sari on väga hea.

Vaatan - "Spirited Away" Japani anima film, hea mõttega linateos. Eks need Jaapani omad olegi sellised.


Kuulan - oi neid lugusid on nii palju et ma ei tea mida valida Lenny Kravitz - Don't Go And Put A Bullet In Your Head Või  Clarity (Cover) - Cameron Mitchell ja kindlasti ei tohi unustada Neon Trees - Animal (Viral Version) ja The Naked And Famous - Young Blood .

Kahekümne Kaheksas on inimestele keda hinnatakse valede tegude pärast.

Kas kuulata jutte kellegi kohta teiste käest või oodata kui inimene mulle ise täieliku loo ära räägib? Ja seda viimast ei pruugi kunagi juhtuta. 

Ma ei tea päris täpselt, mis mul viga on aga ma olen inimest vastu liiga kuri. Nad lihtsalt käivad mulle oma tegudega mulle närvidele, vahel ka lihtsalt oma eksisteerimisega - kas selline tuju tuleneb liigsest väsimust või liiga väikest unest.

Hiljuti avastasin et ka mina vajan tähelepanu ja tunnen end hästi kui mulle tähelepanu pööratakse. Kuid see on libe tee. Arvan et tegin mõndadel hetkedel valesid otsuseid ainuüksi sellepärast et keegi vaataks minu poole, sest tahtsin tunda end olulisena. Tunda et ka mina lähen kellelegi korda kui aga ühel hetkel mõistsin et niimoodi ei saavuta ma midagi vaid nagu öeldakse " Out of side, out of mind". Ning hetkel mil ma kadusin ei tulnud keegi mind otsima, ning kui ma oleks viinud ellu oma plaani oodata kuni keegi tuleb, ei istuks ma hetkel arvuti taga ka ei kirjutaks neid lauseid, vaid külmetaks kuskil. Lõpuks jõudsin järeldusele et inimesed ei saa hoolida ega märgata inimest kes on väljamõeldud, vaid nähakse neid kes julgevad olla nad ise.

Algul tundus nagu poleks ma kellegagi sarnane kuid, mida rohkem inimesi tundma õpin seda rohkem avastan siit ja sealt mõne omaduse, mis meil ühine on. See tähendab, et ei ole me keegi nii unikaalsed kui arvame. Mind üllatab aga kõige rohkem see et need persoonid, kes mõni kuu tagasi tundusid hästi huvitavad ja ma ei tea mis kõik veel, on lähemal tundma õppimisel osutanud hoopis teist suguseks kui algul arvasin. Või olen mina nii palju muutunud, et väärtustan inimestes teisi omadusi ja oskusi. Seetõttu ei paku mulle huvi enam, need esimesed inimesed ning vaatan hoopis teiste poole.

Kuulan Paperweight by Joshua Radin
Loen, Oi pole ammu raamatuga lõpuni saanud, olen püsimatu ja NII palju raamatuid mida tahaks lugeda nii et pole ühegagi lõpuni saanud . Muidugi on kohustuslik kirjandus ka veel ja siis nii see lähebki. Pooleli on "Dekameron", "Uhkus ja Eelarvamus" ja  "The Vampire Diaries  Stefan´s Diaries 1- Origins". Lugemist ootab veel "Hamlet"

Kahekümne Seitsmes on Minu vanaemale, Urve Rostinile.

Biography of Urve Rostin 

25.04.1941-23.12.2010

I am going to tell you My grandmother Urve Rostins life story, she was not rich or famous, she was a simple country girl, who was not afraid to work. Urve was born April 25, 1941, in Kaiu at Tudre farm, as a third child. Her mother Valve and father Gustav had total of 11 children. Only eight grew up, seven daughters and a son. The whole family is best characterized by love of cooperation , support and helping one another. They did everything together, starting with the hay-making, to gathering mushrooms and berries in the woods. Even when they were adults they came together at their parents home to help with the necessary work. They brought also their children, who had fun playing together and learn to work together. Urve went to Kaiu School, what had only seven grades, she started school at the age of 7. She went to School with the father, five sisters and brother with a horse carriage. They all stayed there for an entire week. Living in the school dormitories, so they had to cope with their own early on. After graduating, she went to work at the collective farm, where her father was a brigadier, and her mother attended young animal. Her mother and father died in a great age.

In December of 1960 she moved to Järvakandi and began to work in the Kombinaat Järvakandi Tehased . At first she worked in the wood work section , later she moved on to the furniture industry . She worked with the zeal of a true communist and got many bonuses and achievements .She worked in Kombinaat Järvakandi Tehased till her retirement in 1998 . But the work did not end there, she work tirelessly on her son farm till death .

In Järkandi she met her future husband Mihhail Rostin the quaint little thing is that they lived on the same street . On the 30 December of 1960 they got married and moved in with Mihhails parents , later they got their own apartment were she lived for almost 48 years . Urve had seven grandchildren and one great grandchild who all have known their grandmothers love and care. For whom she always had time and interest . She loved gardening, in Her garden there, always was a lot of flowers, strawberries, carrots and potatoes. In the winter she loved to knit socks and even gloves for the whole family. She knew how to sew well-needed clothing for yourself and children. Her baked cakes and pies were always very tasty. She also made Preserves for the winter, both her self and her children´s families.

Disaster struck in October 2005 when in a regular check up the doctor found a mass in her abdomen. Few weeks later she learned that it was cancer, doctor suggested a complex surgery to remove tumor and with it her stomach, so they had to make a new one out of her intestine. She had the surgery and lost a lot of weight, but she never lost the will and need to work. She was weaker, but she always waited for the spring to plant new seeds. Because of that Urve seemed strong, strong willed at least. The next three years went smoothly, but at the beginning of 2010 she was not feeling as well as she use to. Urve suffered from frequent abdominal pains and was more tired than usual. Her appetite was gone too. In September she was hospitalized because of the abdominal pains, came out that the bowel was blocked. She was hospitalized twice more between September and December. In mid-November doctors gave a little hope and time, because the cancer was back. The fourteenth day of December, was the day she was released from the hospital for the last time. Urve was taken home by her son Peter and looked after by her husband Mihhail and her daughter Anne. She passed away silently in her sleep, few hours before Christmas Eve, surrounded by the people who loved her.

Funeral was held December 28th, at the local town church and she was buried in the local Järvakandi cemetery. She would have been 70 years old in April. Urve Rostin was not rich or famous, she was a simple woman, with simple wishes. She cared about her family and wanted only the best for them. She was a Great Person with capital letters.

Written by Maris-Johanna Tahk

See sai kirjutatud Inglise keele tunni tarbeks aga ma arvan et see tuli hästi välja ja Ta oli seda väärt et ma talle postituse pühendan nii et siin see on. Vead jäid sisse kuna ma olen suutnud parandatud töö ära kaotada. Tahaksin veel öelda neile lugejatele kes minuga palju suhtlevad, kui te küsite endalt miks ma teie ei rääkinud siis ma vastan et see ei ole selline asi mida ma nii muu seas välja ütlen. Ja veel ma ei ole numbritega sassi läinud, Kahekümne Kuus on pooleli ja see on väga erilisele inimesele loodan et saan selle kunagi valmis.

Soovin et et hindaksite rohkem inimesi oma ümber,
Teie Maris.

Kahekümne viies on sümboolselt kõigile ja samas mitte kellelegi.

   

Raske on olla selline nagu kõigile meeldiks, võimatu on olla selline nagu endale meeldiks. Või on see vastupidi.

Imelik on olla, lihtsalt olla. Nii et ma ei tee midagi , vot nii on imelik olla. Peaks ju koguaeg ringi sebima ja midagi tegema, ei tohiks ju nii olla et ma lihtsalt olen – õitsen nagu ema armastab öelda. Et saada tulemust tuleb ju liigutada, ega midagi ise ei liigu. Sina peab asjad liikuma panema.

Rääkisin teile kuidas mul on mõnikord tunne et ma ei kuulu kuhugi. Täna oli hoopis vastupidi. Istusime 8 kesti Kompressoris( üks sajast vana linna kohvikust, milles on maailma parimad ja suurimad pannkoogid) rääkisime juttu, sõime pannkooke, naersime ja mul lihtsalt käis klõks ja kõik tundus nii õige, nii hea. Tundus nagu olin leidnud oma koha, minu sell hetkel valitses rahu ja rõõm. Olime just kui kuskilt filmist välja võetud, Stseen näeks välja järgmine – Noored eliitkooli ( mulle see sõna eriti ei meeldi) 10 klassi õpilased, kes enamuses oli tuttavaks saanud alles paar nädalat tagasi, istuvad nüüd pärast 2 väsitavat kehalise tundi hubases vanalinna kohvikus nina ees kõige suuremad pannkoogid mida ma elus näinud olen. Naeru, mis tuleb nende lauast, on kuulda ka kohviku teise otsa. muud pole öelda Pannkoogid liitavad inimesi.
Selliste hetkede pärast ma vist elangi.

Viimasel ajal tunnen end nagu tahaks öelda nii palju aga ei oska leida sõnu mis oleks sobivad. Ja iga vastus mis ma kirjutan tundub olevat teemast mööda. nii ma hoiangi kõike endale, kardan põruda, nagu me kõik.

Et siis see kõik on juba ammu kirjutatud ja nüüd avaldan et teha tee puhtaks uutele mõtetele

Sooviks teile lund mitte seda soga, mis hetkel katab Tallinna, see juures ka vanalinna, tänavaid.
Teie Maris.

Ps! Kuulan - Andrew Ripp - You Will Find Me
Lugesin vahe peal läbi ka Marianne Harju “Talvehullus”, see on lugu tunnetest mis on valel ajal vales kohas. Julgus öelda seda mida tohiks on vajalik, sest sa kunagi ei tea kas on äkki veel keegi kes jagab sinu arvamust.

Kahekümne neljas on neile 7 inimesele kes minu pärast ei saanud GAG-ki

Kas see on loomulik et tegelikult, see mis asi päriselt on ei olegi nii hea kui ootus, soovid, unistused. Räägitakse et oi Eliitkool, sealt tuled ellu super haridusega jne. Aga minu esimene päev nii nimetatud Eliitkoolis ei näidanud mulle küll seda. Ma ei suutnud mõista miks, just mina sai nendest 7-mest põhikooli lõpetajast sinna sisse. Miks me üldse sinna tahtsime? – selle põhi küsimuse vastus on mul täielikult meelest läinud. Miks? Kuid ma ei nurise, seltskond on hea ja õhkkond on super.

Aga ikkagi Tunnen vahest end nagu oleks ma pusletükk mis on paigast ära. Sobita palju sa mind tahad, aga seda õiget kohta ei leia, kuna pusle millesse sa mind suruda üritada on täiesti vale. Aga see pole oluline. Oluline on see et ma mina sobituks vormi, mis on mulle ette antud.

Ma tunnen et nagu lollimast lollim loll ja kui keegi mulle veel seda ütleb siis, see tõestabki seda et ma just see olengi. See ei täheta et see ütleja seda tõsiselt mõtles ja ma tean et tegelikult et ta ütles seda ainult sellepärast et oli vihane aga siiski mina arvan et olen see lollakas idioot kes ainult teeskleb et ta teab ja oskab midagi kui reaalselt ei tee vahet lambal ja ninasarvikul. Just selline tunne mul on.

Täna mängisime kehalises poistega jalgpalli ja ma mõistsin lõpuks miks mulle see mäng meeldib -  sest ma armastan seda tunnet kui pall on kogemata liiga kaugele läinud ning siis jooksete sina ja üks teine tolvan võidu et seda palli kätte saada ( eriti tore on see siis kui vastaseks on üks klassi kiiremaid poisse ja sa tead et sul pole mingitki võimalust tema vastu saada aga sa jooksed ikkagi, lõpuks aga leiad et mõtlemast et miks sa nii aeglane oled, kuigi sa jooksed kõigest väest). Selle hetkel on nagu siht silme ees ja tulemus on varsti käes. Ma olen vist ikka tõeliselt  peast hulluks läinud. Aga selle teksti juures meenub mulle see lause “alice imedemaal”-st : Have I gone mad? I'm afraid so. You're entirely bonkers. But I'll tell you a secret. All the best people are.

Olen vist hetkel natukene tumedas kohas, kui nii võib öelda. Ma arvan et ma peaksin hetkel siin olema küll aga teiste põhjuste pärast. Miskipärast on mul tunne (mu selle postituse parasiit sõna, uus lemmik sõna vist) et ma peaksin olema kurb ja mures ja mida kõike veel aga ühtegi sellist tunnet pole mu sees. Ma tahan draamat oma ellu aga kui see siin on siis ei tunneta ma midagi, olen just kui kilpkonn kes on oma kilpi tõmbunud.

Sooviks teile siis midagi head ja sooja,
Teie, Maris.

Kuulan - The Pretty Reckless "Light Me Up"
Kui raamatu saan, loen natukene Antiik mütoloogiat – Trooja sõda ja selliseid asju.

Vektor ja skalaar ruulivad !!!!

Kahekümne kolmas on inimestele/hetkedele kelleta/milleta oleks elu midagi hoopis muud kui see siin praegu.

  Ainult valuga ainult silmitsi seistes võid selle alistada. 
Ongi juba augusti kuu lõpp käes, viimane võimalus suve nautida. Siis hakkab jälle kool aga see kord natukene teisiti kui varem. Ma ei suuda ikka uskuda et ma lähen gümnaasiumisse. Kuidas küll ma siia sain? Alles olin nagu mingi 7 klass nüüd juba 10.Ma ei uskunud et on see nii nagu filmis et üks hetk ja kõik muutub, aga nii juhtus nüüd lõpuks jõudis mulle vist pärale et ma olen tõesti 16 ja lähen gümnaasiumisse. See on väga imelik aga kogu mu maailma vaade muutus vaid ühe sekundiga. Üks hetk ma istusin arvuti taga, ja arvasin et kõik nii nagu see tundub. Järgmine sekund oli kõik kuidagi teist moodi ja see ei olnud üldse halb, vaid lause väga tore tunne.
Kõik mida ma teen või teinud olen tundub korraga nii tühine ja pealiskaudne , ei saa enam aru mille poole ma rühin. Hakkan vist varsti vist elu mõtet või midagi taolist ka otsima. Nii ära käitud jutt, aga mis teha kui see nii on. Ma ei leian et …
Miks küll võtame me pisiasju nii enesest mõistetavatena, aga ise midagi teistele ei taha tagasi anda. Peamine et endal hea on – vihkan sellist mõtlemist, isekas, tüütu ja ma ei tea mis kõik veel .
Ma avastasin, et halvast saab tihtipeale hea kui sa seda õigest nurgast vaatad. Tuleb teada vaid, mida saab selleks teha et varu Plaan oleks parem kui algne.
Ma tean et jutt oli see kord hästi tükiline ja mõtte hüples ühest kohas teise väga kiiresti aga see on kuna kõik mõtted said kirja pandud terve selle aja jooksul mil ma bloginud pole. Kui midagi mõte pähe kargas ja arvuti käepärast oli panin kohe kirja et meelest ei läheks, aga mõtted kadusid sama kiirelt kui tekkisid. Mõtlesin küll et kunagi teen lõigud pikemaks aga ei osanud enam jätkata nii et peate leppima sellega mis see kord siia ilmus.

Naudiga vabadust kui seda veel on ja häid päevi kooli pingis, ning ma loodan et Vene keele õpetaja ei küsi teilt sõnu just siis kui need õppimata jäid.
Teie, Maris.

Kuulan: Florence And The Machine - Girl With One Eye
Hetkel midagi ei loe aga plaanis on küll.

Kahekümne teine on lihtsuse võludele ja keerulisuse poeesiale.

 Õnn – Elu raskeim ülesanne. Raske saavutada, keeruline hoida. Hetkes on kõik hästi ja see on peamine.

Kui lihtne see mu peas tundub, olla õnnelik. Mis seal keerulist saab olla? Aga tegelikkuses on õnnel teine tähendus, mida ma veel ei tea.
Vahel tuleb jätta maha muretsemine ja olla isekas, kuna ainult tehes seda mida ise soovid suudad olla õnnelik. Kindlasti teid huvitab mida mina teha tahan? Mina tahan teha palju ja suuri asju, kuid kas tagab mulle õnne ei tea ma veel isegi. Praegusel aja hetkel tahaks ma raamatu läbi lugeda.

Miks oli kõik väiksena lihtsam? Sest me olime väiksed ja lollid ning ei teadnud maailmast midagi. Vaatasin rannas oma 2 aastat õde, kes mängis käsi-käes väikese vene poisiga. See et nad rääkisid erinevaid keeli ei omanud mingit tähtsust. Polnud mingit viha, vaid ainult rõõm. Õde, keda, kutsume Etsiks, naerab iga päev 100 korda rohkem kui mina. Ta leiab rõõmu pea igas pisikeses asjas ja ma kadestan teda selle pärast, sest mina ei oska seda teha.

Ma tunnen end palju mugavamalt, kui olen väikeste laste seltskonnas või mõni neist on minuga kui lähedal on palju täiskasvanuid. Kuna mul on tunne et, mida vanemaks inimesed muutuvad seda rohkem nad sind hindama ja arvustama hakkavad. Ma olen juba piisavalt vana et olla ka juba üks neist nii öelda suurtest inimestest, kuid ma ei tunne et kuuluksin sinna kategooriasse. Ma mäletan, kui olin ise veel paras präänik ning vaatasin et küll need 9-tikud on alles suured/vanad aga kui ma ise nii vanaks sai ei tundud ma end küll nii vanana. Imelik on lausa mõelda et varsti lähen Tallinnasse gümnaasiumisse ja vanem vend kolib ühikasse mis asub kuskil Tartus. Kõik muutub, loodan et paremuse poole.

Keerukaid ülesandeid, lihtsaid vastuseid ning palju tahtmist lahenduse otsimiseks.
Teie Maris.

Kuulan : Missy Higgins - Where I Stood , Vana aga hea.
Loen : Chris Kala “Ebaõnnestunud!” – loeks vahest just kui oma mõtteid, ainult 1000 korda paremini sõnastatult. Ta paneb mind uskuma et …..

Kahekümne esimene on asjadele, mida me teame, et me ei saa kunagi aga tahame ikkagi. Lootus on lollide lohutus.

Ma vihkan sind sest ma vihkan ennast, ma vihkan ennast sest ma vihkan sind. Nii läheb see lõputu ring.

Peaks teile teada andma et mu arvuti mis pärines 2000-st aastast andis otsad. Emaplaat on katki. Ja täna hommikul enne selle uudise teada saamist käisime ja ostsime mulle mu sünnipäeva ja lõpukingiks Hewlett-Packardi rüperaali. Mind ajab ainult närvi see et mul pole siin üldse oma muusikat ja pilte, kõik mu asjad on teises arvutis.

Ammu kokku kirjutatud :
Mul on vaja midagi endast välja kirjutada aga ma täpselt ei tea mis see on. Midagi lihtsalt kripeldab sees ja see ei ole hea tunne. Võib olla, et ma jätsin midagi tegemata, mida oleks pidanud tegema - jah see oleks vist kõige loogilisem seletus, sellele tundele mis valitseb minu sees. Aga mida, millal ja kus oleks ma pidanud teisiti tegema, pole mul aimugi. Arvatavasti on meil kõigil oma kahetsused, kas siis suuremad või väiksemad. Minugi hingel , kui nii võib öelda, on midagi kripeldamas.

Jah nüüd võib öelda et suvi on alanud. Kooli pole ja ei tule nii pea, mis sest et Triin vahet pidamata hädaldab et pool suve on läbi jne. , ilm on ilus ja lõpuks sain ka hea raamatu oma käte vahele. Aga unega on mul probleeme, Ma ei suuda magama jääda, mõtted aina tiirlevad peas ja kui silmad kinni panen siis kordan mõttes neid viimaseid päevi koolis ja loomulikult aktust, võibolla ma kardan unustada neid hetki nagu olen unustanud paljud teised. Mul ei ole nii hea pikka ajaline mälu nagu mu emal, kes mäletab mis mu isal seljas oli kui nad üle 20 aasta tagasi kohtusid. Tuleks jälle mu uneprobleemi juurde,ning kui ma lõpuks suudan uinuda, siis näen peaaegu iga päev õudukaid. Mitte selliseid et keegi tapab kedagi jne. vaid sellised mis on arvatavasti minu jaoks ainult õudsed nt mul on väga vaja kuhugi jõuda aga siis tuleb 100 asja ette ja ma ei jõua õigeks ajaks kohale. Tegelikult ei põe ma päriselt nende asjade pärast aga unes on kuidagi väga jube ja see ajabki mind närvi.

Head rannailma ja palju punasid maasikaid, tegelikult tahaks juba värskeid porgandeid ja herneid.
Teie Maris.

Kuulan : OneRepublic - Secrets
Loen Kristel Kriisa Neetud, just täpselt see mis ma vajan natukene enesepetmist ja lootust.

Kahekümnes on Draamale, Sest on inimesi kes selleta elada ei suuda. Tahaks olla Lillelaps. XD

Ma Vajan RAHU!!!

Ma Parem ei võta osa teie sõjast, nii on üks laip vähem.

Olen olnud see kuu väga laisk blogija, üldse olen viimasel ajal olnud kuidagi uimane. Kevad ei midagi muud. Pole olnud mingit tugevat emotsiooni mille najal kirjutada. Mitu kord olen tahtnud midagi kirjutada aga pole nagu midagi tähtsat rääkida teile. Nagu ma juba ütlesin ei ole mul mingit tugevat tunnet olnud.

Ma ei saa aru, miks on teil vaja nii palju draamat ? Kogu aeg on teil miskit viga, küll on üks pugeja siis teine mõnitaja ja kolmas lihtsalt loll. Mind ei huvita eriti, mina tean kes minu vastu kästi käitub ja kui tahab siis rääkigu must taga mind nagu eriti ei huvita sees mis mu selja taga toimub. Ega ju mina see sitt inimene ei ole kes seda teeb. Ma tean et olen nüüd vana silmakirjatseja, sest ma ise räägin ka vahete-vahel teisi taga, aga see on ju tänapäevamaailmas normaalne. Tahaks ära teie Draama juurest, lihtasalt ära. Tahaks et kõik oleks nii lihtne, kui kas või paari aasta eest.

Sain kätte pere reliikvia Veneaegse Peegelkaamera Zenit TTL-i ning sellega seoses tuli mul just mõtte, et - Elu on just kui filmiga kaamera, seda sätitakse palju ennem pidi tegemist aga kui pilt on tehtud ei saa seda enam tagasi võtta. Nii nagu piltide ilmutamiseks pead terve filmi täis tegema, nii pead ka tegude tagajärje nägemiseks ootama ja ootamise ajal uusi ettevõtmisi korda saatma.

Vihkamine on kõige lihtsa emotsioon, muidugi peale ükskõiksuse. Kedagi vihata on palju lihtsam kui armastada, sest kui sa armastad kedagi siis paned sa kogu oma usu temasse. Et kedagi vihata ei pea sa teda teadma, sa ei pea süvenema tema tegude motiividesse, sa ei pea aru saama miks ta nii või naa moodi on. Sa pead lihtsalt olema ta vastu kuri, karm ja teda eemale tõukama kõigest, mis sa teed.

Rahu {Peace},
Tulevane LilleLaps Maris.

Kuulan : Hipi muusikat ma ei suudaks kunagi kuulata, nii et kuulan parem The Pretty Reckless - He loves You .

Üheksateistkümnes on täiesti tavaliselt erakordsele 24 aprillile.

Ma tahtsin blogida veel enne kui 24-st saab 25 aprill kuid see plaan läks luhta, kuna jäin joonistama ja ei pannud tähele et kell oli juba 0.15. -jah ma tõesti olen taas pliiatsid kätte saanud ja kustukummi ka vahepeal endale ärinud - ostsin 2, kaotasin 1, siis ostsin muljutava ka. Kui teil veab panen pildi ka, oma kritseldustest. Tahaksin õnnitleda ka kõiki, kes siis oma küpsust tõestamas käsid, ning isusid 6 tundi et kirjutada midagi millel tegelikult ei ole mõtet. Arvatavasti proovin võtta ühe 10-st teemast ja lähipäevadel midagi siia ilmutada. Teemad olid väga head ja ülimalt kirjutatavad. Unustasin vist eelmises postituses mainida et sain GAG-sse sisse. Nii et gümnaasiumis tuleb kõvasti tööd teha.

Valetamine on tänapäeval just kui enesest mõistetav elu osa. Valetatakse igapäev, iga minut ja lõppuks oled omadega nii sees et ei suuda isegi tõega midagi päästa. Miks see nii on? kardetakse siis tõesti nii väga tõde või hoopis olla sina ise. Teadmised on ju võim. Ma ise püüan nüüd vähemalt nädal aega puhast tõtt rääkida ja iga kord kui valetan tõmban kummi pingule ja lasen vastu kätt täiest jõust. Alustada tuleb ju ise endast ja seda ma teen. Valede vaba Week(nädal). Isegi pisi vale on vale, mis sest et see kellelegi halba ei tee ( vähemalt enamasti). Ei Valetamisele! Jah tõele!! Või midagi sellist.Nii sinna jäi mu aktivisti meel. Kas kõik mis ei ole tõde on vale? Või on ka kuskil selline hall ala. Muinasjutud ei ole ju tõde, kas siis ma valetan kui neid räägin?

Kuna ma loen "Valga Valka" ja seal on peategelase vend palgasõdur Iraagis, olen mõtlema hakanud et mis see sõda on? Üks suur teine teise maha nottimine muud ei midagi. Ja miks üldse sõda peetakse? Sest tal on seda mis mina tahan ja ta niisama mulle ei anna, siis lähen võtan jõuga, kuna olen tugevam. Hästi tore mis. Räägitakse et kui oled sõjas olnud ei suuda sa enam midagi sama pilguga maailma vaadata. Lugesin raamatut Meg Rosoff-i "Nii ma nüüd elan", kus peategelase armastus läks raamatu lõpuks hulluks, kuna nägi pealt sõja jubedusi. Ma olen vits teie meelest väga hull kui ütleks, et ma tahaks minna ja näha seda sõda ning tahaks aidata neid sõdurid seal kuskil Afganistaanis või Iraagis või kus iganes. Võibolla ma siis mõistaks neid inimesi kes jätavad maha oma peret et minna ja luua kord kuskil mujal.
Sain inspiratsiooni ka raamatust, nimelt hakkan oma ema kutsuma Raadiumikuks. Kuna ta on väga radioaktiivne ja pahvatab ning hävitab minu hea tuju. Raamatus kutsub poiss oma ema Aatomikuks, kuna ema on üle energiline. Ma küll kaalusin ka nimesid Dünamitik ja Uraanik aga Raadiumik on kõige parem. Nime otsimisel õpisin ära ka Nitroglütseriin valemi (keemik nagu ma olen) - C3H5N3O9. Parim nimetus oleks loomulikult Nitroglütseriinik aga see on liiga pikk.
Üks lõik teile siis ka raamatust "Valga Valka" -
Ma saan muidugi aru, et kõik niisugused mõtted saatusest on üks suur jama ja laste muinasjutt, aga muinasjuttudega on ennast vähemalt hea lohutada. Need on vaimule nagu doping. Annavad jõudu elamiseks, ja eks seepärast maailma rahvad neid nii palju loonud ongi.

Tõde, mõistmist ja muud paremat soovides,
Teie Maris.

Kuulan - Nickelback - Hero
Loen - ikka "Valga Valka" Hakkan vist vaikselt mõistma raamatu pealkirja.

Kaheksateistkümnes on Paber Lennukile, Vähemalt ma arvan nii.

Olen olnud natukene blogi suhtes natukene hooletu ja pole kaua aega kirjutanud, aga loodan oma viga parandada. Pole lihtsalt piisavalt mõtteid olnud. Kuna ma ei saa Paber Lennukit, kui kujundit endalt peast välja siis, on vaja sellest kirjutada. Nii siit ta siis tuleb - Kaheksateistkümnes postitus mis on pühendatud siis Paber Lennukitele

Terve oma elu ajame taga midagi mis on kättesaamatu. Kes otsib tõde, kes armastust, kes võrdsust. Veel ma ei tea mis on kättesaamatu minu jaoks, arvatavasti Segu neid kolmest või rohkematest asjadest, aga ma loodan et Saan kunagi aru mida on mõtet otsida ja mis Leiab tee minuni ise.

Viimasel ajal oli palju igasugustel üritustel käinud ja see on kuidagi väga hea. nimelt käisime Ott Leplandi (Palngust) kuulamas/vaatamas ja siis Kevad Tantsul ( või oli see ball, mina ei tea) ja homme meie päris oma Kooli teatrit vaatama ja siis kolmapäeval plaanisime minna Solarisse raamatu "NullPunkti" Esitlusele minna. Loodan et tulevikus jätkan samas vaimus, sest hea on saada kodust välja.

Kuna teema läks juba raamatutele ja sealt viin teema sujuvalt kirjutamisele siis tahaksin öelda et, Olen natukene närvis kui me kirjutasime eelmine nädal kirjandit ja õpetaja ei olnud neid veel ära parandanud. Teemaks võtsin midagi säärast nagu "Noori varitsevad ohud" aga kui kõik teised kirjutasid alkoholist, narkootikumidest ja suitsetamisest siis mulle lõi hoopis pähe see kuidas Noori peetistatakse ja neilt röövitakse isikupärasus. Kui ma 2 tunni lõpuks õpetajale ütlesin ja küsisin kas see on normaalne või kaldusin teemast kõrvale siis kiitis ta mul teema valikut ja ütles et see teotab huvitav tulla, ning seda ma loodan. Loodan et ta ei loe mu kirjandit vaid selleks et vigu leida vaid ka selleks et teda huvitab. Ülim lootus on saada almanahhi aga vaevalt. Püüdsin isegi komasid panna et tal vähem tööd oleks ja te ma saaks õigekirja eest rohkem kui 1 punkti nagu tavaliselt. See ongi nii et sisu alati max ehk 20 p, stiil mingi 4-5, ja see teine asi mis mul meelde ei tule on ka mingi 4-5 aga õigekirjaga põrun täiega, eriti nende komadega vihkan neid.

Leiutasin ka natukene -

Paber lennuk lendab välja ühest pilvelõhkuja kõrgema korruse akendest. Valge, siiras, peaaegu puhas Paber Lennuk, Tal on raske ülesanne - Kanda surematuid sõnu. Kuid mis seal kirjas on ei tea keegi teine kui kirjutaja ise. Nii ta hõljub meie mustas Linna õhus. Ikka aina alla poole, kuna gravitatsioon nõuab seda. Paber ei ole keegi, et seda eirata, ka tema peab jälgima reeglid nagu kõik teised.
Pilvelõhkujas on Paarsada inimest aga keegi peale lendulaskja ei märka Lennukit. Paber Lennuk jätkab oma teed kellegi teadmata, Tasa , tasa jõuab lõpuks tihedalt inimesi täis kõnniteele kus trambitakse ta mõtlematult jalge alla. Keegi ei märka, ei pane tähele sest kõigil on liiga kiire oma elu elamisele et märgata teiste muresid, rõõme. Nii ei saagi keegi kunagi teadma mis seal kirjas oli ja mis oli Paber Lennuki ülesanna oma lühikese elu jooksul. võib vaid arvata Et selleks oli Panna teisi märkama, Panna inimesi hoolima. Ta kukkus oma ülesande aga 100%-liselt läbi, kuna ainuke, kes märkas, kes hoolis olin mina aga mina olin liiga kaugel et Lennukit kätte saada. Mina olin Teiselpool Helesinist unistust, Olin Reaalsuses.

Loodame et teie elu on kui Õunu täis õunapuu ning soovin teile palju päikselisi päevi et need õuna saaks ikka väga magusaks ja punaseks.
Teie Maris.

Kuulan - B.o.B - Airplanes Feat. Hayley Williams , kuna pärast selle laulu kuulamist on mu mõtted Lennanud Paber Lennukite juures.

Loen - Sain Lõpuks kaua oodatud Raamatu Raamatukogust Jaan Tangsoo "Valga Valka". Alles alustasin nii et ei oska veel midagi arvata see pärast lugege lühitutvustust - Jaan Tangsoo uus teravasüžeeline romaan “Valga Valka” on nooruki mina-vormis pihtimus oma elust kodus, kus valitseb sõna tõsises mõttes põrgu – perekonda rusub Iraagis teeniva vanema poja saatus ja invaliidist isa, kes on alkohoolik. Lohutust leiab nooruk vaid internetti põgenedes, kust leiab sõbranna, kes osutub hiljem tema poolõeks.

Seitsmeteistkümnes on Lootusele, Mis Sureb Eelviimasena.

2 nädalat pole teile kirjutan ja viimane aeg et Märtsi kuusse veel viimane postitus suruda. Nii siis siit ta tuleb.

Ma pole just ehete inimene aga mul on üks sõrmus, mille ma leidsin puht juhuslikult ja ema juttu järgi kuulus kunagi mu vanaemale. See oli olnud just mingi hull kallis ega midagi aga mulle meeldis see et see oli olnud vanaema oma ja siis ema oma ja nüüd minu oma. Kuna ma olen täielik tuulepea siis suudan ma seda ikka ja jälle ära kaotada. Näitaks olid meil ujumis võistlused ja ma võtsin selle ära panin kappi sinna kuhu oma pluusigi viskasin ja pärast panin riidesse ja võtsin pluusi ära aga Sõrmuse unustasin ja nii see lendas vist koos pluusiga kapist välja. Märkas mingi pool tundi pärast seda et mul pole sõrmust sõrmes ja läksin seda otsima, ei leidnud. Käisin järgmisel päeval küsimas et äkki nad leidsid aga ei midagi. Olin hästi kurb, sest see oli mulle kuidagi omaseks saanud. Ma olen tavalist ikka kurb kui midagi ära kaotan mis mulle meeldib. Veerandi viimasel päeval kui hakkasin bussile minema ootasin Kaid, kuna olin enne teda riidesse saanud. pistsin juhuslikult käe tasku ja vaatan mis ümar asi see seal on - Sõrmus. Ma ei kujuta ette ka kuidas see sinna sai. See oli küll mingi ime. Tõsiselt ma hakkasin mõtle mingile maagiale pärast seda. Pärast leidu olin ma seitsmendas taevas kuna ma arvan et see on nagu mu talisman või midagi. Mul on natukene sihukene loll usun et kui sa kirjutad pastakaga nt mingid vene keele sõnu tunnis, siis kui töö on siis tuleb parem tulemus kuna pastakale on need sõnad tuttavad või midagi. Nii ka sõrmusega ma usun et kui kannan seda siis ta võtab kõiki kogemusi ja teadmisi ja energiat sisse mis minagi. Natukene loll jah, Eks ma olengi natukene imelik. Ma tahtsin oma jutuga jõuda tegelikult siiani et ma tegin kooki, sõtkusin kätega taignat ja võtsin sõrmuse ära ja unustasin tagasi panna, nüüd ta siis jälle rändab kuskil. Igatsen seda. Miks on nii et ma tahame alati asju mida meil pole võimalik saada? või igatseme neid siis kui me nad kaotame? Miks? Kas keegi teab vastust? Vaevalt. See on lihtsalt nii nagu on olemas gravitatsiooni jõud või me teame et 1+1=2 mitte 3 ega 4.

Mu jutus oli mitu korda mainitud juhust ja viimasel ajal olen ma arvanud et Elu on üks suur juhuste kokku langemine. Ma ma loodan et see on hea.

Aeg ei peatus siis kui midagi ebameeldivat ootab ees. Aeg peatub siis kui on ees midagi head. Ja võibolla on ootamine palju parem kui asi ise. Ajaga pole mõtet sõda pidada ta võidab alati.

Tegin sihukese lehe ka - http://undreamabledream.tumblr.com/ - seal on mõned välk mõtet ja mulle inspiratsiooni andvad pildid ja tulevikus ka laulud või mõned teised heliklipid ja videod.

Häid juhuseid, Kordaminekuid ja Aega just täpselt nii palju kui teil vaja läheb.

Teie Maris.

Kuulan : Beyoncet üldiselt, ta pani paika asja, mida mina püüan sõnastada juba mingi 2 nädalat. Näiteks võite kuulata Beyonce - Disappear

I try to reach for you, I can almost feel you - You're nearly here - and then You disappear.

Kuueteistkümnes on Ailenile, kuna ta alati leiutab midagi head ja tal varsti B-Day.

Mis mõtet on blogil kui ma siin ei saa aus olla.

Vahest on tunne et saataks kõik kuradile. Ja aeg-ajalt väikest viisi teen seda. Mõne halva päeva pärast ei ole ju mõttet lõhku kõike seda mida aastatega olen ehitanud, kui mitte päris aastatega siis kuude ja päevadega küll.

Eilne päev tõestas jälle 2 asja, mis tegelt on ainult minu Naiivsuse tõttu mul ununenud, -
Esiteks olen ma nähtamatu, tähtusetu ja olen olemas ainult siis kui keegi mult midagi tahab. Ta ei märka mind kunagi, sest ta ei taha mult midagi, ta on ise perfektne. Perfektne on natukene liiga tugev sõna, ütleme nii et tal on kõik olemas. Nime ma ei hakka mainima, kes teavd need teavd, kes ei neil pole vaja teada. Niisiis olen nähtamatu, Mõttetu. Ma isegi ei saa aru miks ma olemas olen.
Teiseks on mõndade jaoks end minu sõbraks pidamine väga lihtne. Olen siis sõber kui sa mulle midagi salatuslikku usalda ja ma seda teistele edasi klatšita saan. Mudju jooksen sinu juurest ära, sest kellegil teisel on täna nätsu. Ja siis mõtled miks ma sind ei usalda. Tegelt nii või naa saad sa teada sest keegi teine, kes oli seal kui mul oli vaja rääkida teab seda. Ta ei ole kõige usaltuslikum isik, kuna saladuse esimest poolt kuulisid Mu "sõbrad" temalt. Kuid on olemas ka Õnneks Päris sõpru. Kes Ei hinda mind ja mu tegusid. Ma arvan et me Aileniga teame et see on viimane aasta koos nii et võtame kõik mis annab ja naudime veel seda aega. Loodan aga sügavalt et me järgmine aasta võõrkas ei jää. Sest kelle ma siis hommikuti oma küpsetisi viin, oki viimasel ajal pole viitsinud küpsedada aga arvan et kui veab saata homme muffineid, kuna see muffini pulber vaatab mulle kapsi nii kurvalt otsa.

Kas te ei arva et lumi teeb kõike paremaks? Lumi on ilus ja valge matab enda alla kõik koleda. ise olles nii ..... hea, süütu ? Ma ei leia õiget sõna. Igal juhul on Lumi hea, isegi mu tuju tõstab hommikul, kui ma bussi sõidust masekat tahan saada, ei juhtu seda, sest ma näen siis kuidas Päike nii Perfektselt Lumel mängib ja ma mõtlen et maailmas peab olema midagi head ka mulle. Peab olema, Kuidas saab mitte olla kui see vaatepilt on nii ilus?

Kõik me otsime kellegi heaks kiitu. On Vajatus end tõestada. Olla milleski teistest parem, osavam. Nii ma ajame taga valesid asju, Ootame valesid sündmusi. Nii ma ootan igat päeva, ootan et ootada ja loota. Ootan oma munasjuttulist lõppu mis kunagi ei saabu, kuna ma ei ole printsess ja ei ela losiss.


Ma ei teagi mida Teile soovida,
Armastusega ja Heade mõttetega ning soovidega,
Teie Maris.


Kuulab : Oasis - WonderwallKirjeltab mu hetkelist meeleolu.

Miskit / Something.

*****

Dear to dream.
Dear to hope.
Dear to Love.
But it never lasts,
because it is never enough.
Nothing is eternal.

*****

Tulipunane lint,
Suve värvites põllul.
On just kui halb enne.
Mina sellest ei hooli,
sest on ainult hetked.
Nii ma astun julgelt edasi,
vastu halvale ja heale.
Kuna teiselpool põldu ootab, midagi head,
ootab mind mu õnnelik lõpp.

*****

Elu,
mis on elu?
Kas lihtsalt sõna,
või midagi hoopis tähendus rikkamat?
Kas elu on rõõmurikkas ja lõbus,
või kurb ja nukker?
Kas ma saan ise oma elu juhtida?
Jah, saan küll, kui tahan.
Ma saan valida mida teen.
Ma tean, mida teen ja tean millised on tagajärjed.
Kas tead mida teha tahad?
Sa vaatad mulle otsa ja ütled
" Ei, Ma ei tea!"
Ja jääd sügavalt mõttesse,
vaatad tühjusesse ,
ja jääd minust tumetasse öösse.
Lõpuks näed selgust oma mõttetes
ning hüüad " Nüüd Ma tean, tean mida teha tahan!"
Kuid on liiga hilja.

*****

Nagu amy ütleb: Ärgu olgu häbi öelda seda, millest ei ole häbi mõelda.

Kuulan - TERRIFIED by Katharine Mcphee

Viieteistkümnes on Vendadele Grimmidele.

Eelmises postituses kirjutasin kui hea on unustada, Kuid nüüd tagasi maa peale ja tõele näkku vaadata on palju valusam kui arvata oskasin.
Ma tänan Vendi Grimme, et nad Panid kirja "Tuhkatriinu" ja teised muinasjuttud. Ma tänan neid et nad suutsid mind uskuma panna, et mitte kõige populaarsemad/kenamad/Targemad jne. tütarlapsed võivad saada endale need populaarsed/ ilusad/ tarkad jne noormehed. Ma tänan neid, selle eest et nad mind ikka ja jälle suutavad mind petta. Ma tänan neid südame põhjast, Sorry süda on Ainult lihas ja sellel pole tundeid. Ma tänan neid, et On suutnud mind panna armastusse uskuma, nagu väike laps usub päkapikutesse, kuid üks päev saab ta teada et tegelikult ei ole päkapikke ja on kurb et tema maailm lõhuti kiltuteks nagu klaaspeegel seinal, mille sisse ta nüüd iga päev vaatab ja küisib endalt kas ta on küllalt hea/ilus/jne. Ma tänan neid, sest tänu nendele ei suuda ma mõista miks pärisest elu nii karm on. Miks päriselt ei tule printse valgetel hobustel ja ei vii printsesse oma lossi? Teglikult viivad nad küll , aga ainult päris pritsesse. Isehakanuil pole lootust ja kui tõele näku vaadata pole ma mingi printsess ja pole kunagi tahtnud ka olla. Kuhu jäävad haljatest ristiemad ja ilusad kleidid? Nad jäävad sinna kuhu ka õnnelikud lõpud ja igavene armastus, tähentab et 7 maa ja mere taha, Ei-Kunagi-Maale. Nad jäevad sinna ja ei tule kunagi meie sekka, sest neil pole siin kohta.

Kardan, Kardan, Kardan. Kardan tundmatust. Kardan muutusi. Kardan kaotusi. Kardan rutiini. Kardan elu. Kardan hirmu kartmise ees. Kardan et ma pole küllalt hea. Kardan läbipõleda. Kardan et ei saa hakkama. Kardan kõike. Miks aga Karta kui kardad kõike? Karta tuleb Ainult hirmu/kartust. Rahu, seda ma vajan ja eneseusku ka. Siis saaks kõik korda, siis saan ma hakkama. Teised usuvad minusse aga mina mitte. Miks? Ei oska vastust anda, tean vaid et nii see on. Muutus võib olla hea. Arvan et eelmine muutus oli. Arvan et just nende inimeste pärast kellega ma 7 klassis koos olin, Kasvasin ma suureks. Hakkasin vahet tegema heal ja halval. Kui poleks olnud neid siis jumal teab kui naiivne ma praegu oleks. Kuid arvan et mul on veel ruumi kasvada veel suuremaks ja järjekorde muutus annaks sellele tõuke. Peame ju oma piire aina kaugemale lükkama ja astuma välja sellest mis on turvaline, hea ja tuttav. Tuleb minna sinna kus saad kasvada, areneda ja õppida. Mida rohkem inimesi ma tunnen seda parem inimene ma olen, võib ju nii olla. Ma mäletan suve, kui jalutasime Lemmega( vana muusikakooli õpetaja/hea sõber) bussi peatuse poole ja ta küsis et mida teinud olema ja mul polnudgi midagi tähtsat rääkida, siis küsis ta et Kas ma tulen gümnaasiumisse linna. See mõtte tundus nii võõras, nii imelik. Kuid arvatavsti see pani dominood kukkuma, seemene kasvama. Sel ajal polnud ma vist isegi mõtelnud sellest et tuleks linna kooli. Nüüd teen katseid, kui ma julguse kokku võtan.
Püüan end siin veenda et see on õige samm. Püüan mõelda et ma pole hale ja saan sisse. Kuid siiski ma kardan, kardan ja KARDAN!!!! Mul on surma hirm- kui see ültse mõni väljend on, mida see küll tähentab? Surma hirm- kas nagu hirm surma ees ? või et Kardan nii kõvasti et suren ära? Näete jah, Juba hakkan lolliks minema. Errrorrr!

Julgust, Eneseusku ja Tarkust,
Teie Maris.

Kuulan : "Alice" Avril Lavigne

Neljateistkümnes on Ebareaalsusele.

Unistada ju võib? Või mis te arvate, kas unistamine on vaid enese petmine? Ja kui on, meeltib mulle see ikkagi . Vahel on ju hea jätta realsus selja taha ja Olla kuskil kus keegi ei hinda su igat liikutust, kuskil kus ei loe kes on populaarne kes mitte, kuskil kus on minu mängumaa ja mina olen kunikanna. Unanäod on kõige parem unistuse vorm, Minu jaoks vähemalt kõige reaalsem, Aga vähese une tõttu ei näe ma neid eriti palju. Me kõik ärkame ju hommikul ja tahame et unenägu jätkuks, et me ei peaks veel teki alt välja tulema ja kooli/tööle ruttama, Viis minuti veel - ei tee ju paha. Magamine on tegelt üks mõtetumaid tegevusi ültse. Ainuke hea asi on et näed unenägusid. Tavaliselt ärkates ei mäleta ma neid ja see on Kõige halvem osa. Unenäod lõppevad, Nad võiksid kesta igavesti. Kuid üks kord tuleb ärgata ja Tegelikkusele näkku vaatata. Tuleb oma elu elada nagu Lõpemetut unenägu, Võta ohjad enda kätte ja teha midagi head. Kuid unistamine on lihtsam, unistusi kontrollin mina ja ainult mina. Elu mõjutavad aga paljud tegurid mis ei sõltu minust. Seega Päris elu on Palju raskem. Kuid kes ütles et see kerge saab olema ja Kerge elu oleks igav. Tuleb enda piire pidevalt kaugemala lükata ja näha mis saab. Ja kui elu väga halvaks läheb jääb meile siiski unistamine ja see on suur vara.Aga kas unistates reaalsuse unustamine on hea? Tuleb teada mida unustata ja mida mäletada. Vahete vahel võib unistada aga tuleb olla 2 jalaga maa peal. Oma Elu eest ei maksa põgeneda, ta saab su varem või hiljem ikkagi kätte. Unistage kuid ärge unustage kus te olete.
Teate miks ma loen raamatuid? Ei mitte selle pärast et mul paremat pole teha, vaid selle pärast et see on ka unistamine ja põgenemine. Minu Elu pole huvitav, seega tuleb lugeda kellegi omast kelle oma on. Mis sest et need on kõik(enamus) välja mõeltud tegelased ja olukorrad. Kuid neil oli põnev elu, nende juhtus midagi, Nad võtsid riske, tegid midagi ootamatut. Ma olen liiga harjunud oma mugava eluga. Milleks muuta midagi hea? Et teha see paremaks. Kui ma vaid teaks mida teha. Oleks mul rohkem enesekintlust ja hulljulgust. Siis julgeks ma oma unistused täide viia.

Kuna Ma mõtlesin Kuidas Reaalne/reaalsus jne kirjudada, vaatasin õs-ist järele ja täeintasin oma sõnavara 2 uue sõnaga -
Irre.aalne ebareaalne, ebatõepärane. ▪ Irreaalsus
pinnatu ebareaalne. ▪ Pinnatu unistus

Kes ütleb et ma midagi ei õpi.

Head unistamis, unustamist, unelemist ja kõike muud,
Teie Maris.

Kuulan : Angels And Airwaves - Hallucinations , AVA-l on nii hea mõte teha album ja jagata seda tasuta, nad teevad muusikat selleks et jagada, mitte selleks et raha teenida. Ainult armastusest muusika vastu, neil veab.

Kolmeteistkümnes on jälle Mulle, kuna Ma võtisn selle endale õnnenumbriks.

Saan olla ainult mina ise, aga mida teha kui mulle ei meeldi see kes ma olen? Kui püüan end muuta, võivad tuttavad väita et olen võlts, seda ma aga ei taha.Nii et ärge langetage kohtuotsust ennem kui teate tervet lugu. Samas Inimene keda te arvate ,et teate Võib olla hoopis keegi teine. Tahan olla parem inimene. Tahan saada paremas inimeseks. Kas mineviku vead varjutavad tuleviku loodetavasti väga päikselisi päevi?

Umbes 3 päeva proovin siia midagi kirjudada. Võtan lehe lahti ja pasin seda. Ühtegi mõtet mida kirjudada pole. Ja see ajab ülimalt närvi. Tuleb mingi hea mõte ja kui siia jõuan on katunud. Ja siis Käib üks ja küsib millal blogin, millal blogin . Mu elu ei ole nii huvitav ja lahe et teile igast sekundist rääkida, seda ma kahetsen sügavalt(Pange põhast).

Reedel olid siis meie esimesed võistlused just selle koosseisuga. Minu arvatas läks meil hästi, sest mina ei seadnud ebareaalseid eesmärke. Minu eesmärk oli võita vähemalt 1 geim ja selle me saavutasime. Alagrupp oli meil väga tugev ja seal jõudsime geimi võidule päris lähetale (15:17) . Mina olen väga rahul. Õpetaja oli ka vist päris rahul. Hea oli selle juures see et ei pidanud suusatamas käima ja saime Poistega mängida.

Täna avastasin et ma ei oska kooki ka enam küpsetada. Samas kui ei tee vigu ei õpi neist. Ma üldse ei oska midagi viimasel ajal. Ei joonista, Kirjutan üle kivide ja kändude, Süntekat pole mingi 2 kuud näinud. Võrku veel natukene oskan mängida. Loodan et järgmine nädal tuleb parem. Tegelikult ma tahaks et Aeg jääks seisma sest varsti on Veebruar läbi ja Tuleb Märts ja Just märtsis on igal pool Gümna katsed , aga ma pole siiani otsustanud kas teen neid või ei.


Igal Juhul Maitsvat nädalat,
Teie Maris.



Kuulan : Biffy Clyro - Many of Horror

Kahetistkümnes on Sidruni ja Meega Rohelisele teele Amy kingitud tasis.

14 veebruar oli siis meil üks Püha või midagi see sugust. Nimelt oli sõbrapäev. Kas ma olen selle pärast halb sõber kui ma oma Sõpratle mingit šokolaadi ei viinud? Või olen ma nüüd metalit väärt et nad selle šokolaadi said? Kindlasti meeldib paljudele inimestele saada seda šokolaadi kuid see on suht mõtetu kui aus olla. Põhimõttlelisest ostan endale sõpru. Oi kui tore. me võik tihemini oma sõpru meelespidad kui ainult - jõuldel, sõprapäeval ja nende sünnipäeval. Võiks neile iga päev meidagi head tehea selle eest et nad meil ikka olemas on. Ma teen nüüd pea iga hommik võisaiu/leibu( nimetage neid kuidas tahate) ja teed kooli ja jagan neid teistega see on ka sõprate meelespidamine. Mulle meeldis see kuidas ennem jõule tõime Amyga mandariine kooli ja sõime neid tundides/ enne nende algus. Õiged sõprad on need kes toetavad sind hädas ja annavad sulle nõu ja abi. Või mis te arvate? Tegin ka natukene uuringut kus see "püha" alguse sai. Nimelt -

Vanas Roomas oli 14. veebruar Juno austamise päev. Juno oli Rooma jumalannade kuninganna. Roomlased tundsid teda ka kui naiste ja abielu kaitsjat.

800 aastat enne valentinipäeva tähistasid roomlased paganlikku traditsiooni, mille kõrgpunktiks oli loterii, mille käigus noored mehed tõmbasid loosiga välja teismelise tüdruku nime, kellest sai tema seksuaalne partner ülejäänud aastaks. Sageli need paarid armusid
ja abiellusid.

Suht hästi mis? Leitsin ka 2 legendi.

Legend järgi keelas imperaator Claudius meestel abiellumise, et nad oleksid ideaalsed
sõdurid. Keiser käskis ka kõik kihlused ja abielud tühistada. Aga üks preestritest ei
allunud korraldusele ning laulatas paare salaja. Preester Valentin heideti vangi, kus ta
suri. Isa Valentine oli lahke ja tark inimene, kellel oli palju sõpru. Ta maeti St. Praxedese kirikusse 14. veebruaril 270. aastal.

Teise legendi järgi oli Valentin kristlane Roomas, kus uut religiooni ei sallitud. Kirstlastest märtrite abistamise eest ta vangistati. Vangis olles armus Valentine vangivahi pimedasse tütresse Juliasse ja andis tüdrukule tagasi silmanägemise. Kui uudis imest levis, otsustasid Rooma võimud Valentinil pea maha võtta. Hukkamispäeva hommikul olevat ta saatnud Juliale sõnumi: "Sinu Valentinilt."

Ok, jätame nüüd selle juttu sinna paika. Ja Tuleme vanast Roomast sellesse nädalasse. Reedel saame kaua ootatud võrku võistluste ja seoases sellega mängisime täna 2 tundi ja kolmapäeval 2 tundi , neljapäeval tunnikese, reedel kohe hommikul Kiili.Ega ma mingit võitu väga ei looda. Rohkem loodan et väga haletalt pähe ei saaks. Täna mängisime esimese tunni Poistega( Saarik sai meie naiskonda, kuna meid oli ainult 5). Teise 8-ntikega. Suht haletad olime tegelt. Okei, Okie ei hakka negatiivitsema siin. Saame hakkama ja nii edasi. Homme ei saa mängida võrku kuna meil on mingi vastalapäeva võistlused. Algul ei tahtnud poisid tulla aga nüüd tulevad meie klassi Ego-Poisid ja tüdrukud ei teha tulla, samas kui nad ei tahagi nendega läbi saada siis ei hakkagi kunagi saama. Viimane aasta koos, võiks ikka läbi saada. Kindlasti, 2-3-lised ja ei tule gümnasse aga ega ülejäänud kuskile Tallinnasse katsid ei tee, õnneks ega nad matat ja keemiat ja füüsikat ei osaka ja loodan et lähevad humanitaari. Siis saaks nata õppida ka tunnis. Tuleks tagasi Vastapäeva juurde, mina ütlesn et mina lähen ja Kai ka vb tuleb.

Hommikul tundsin juba väikest kurgu valu aga kui mängisime oli juba asi hullem ja nüüd teen Sidruni-Mee-Rohelisetee-Ravikuuri, Loodan et Reedeks saan korda. Homme koolis väike Tableti-kuur.

Soovin teile Tervist, Häid sõpru ja osavust. (Äkki Karma kuuleb mind ja annab mulle ka neid asju )
Teie, Maris.


Kuulake siis minu Sõpra Morten-Poissi ja tema "Slow Piano Beat" aka "Happy Valentine's Day!"

Üheteistkümnes on Tahtele.

Rääkiks teiel meie Reisist Kohtla-Nõmmele, hea reis oli. Seltskond oli täitsa norm, Ego-Poisid ei tülitanud meid eriti.
Kui olime mingi 2 tundi ja 40 minutit bussis istunud,selle ajaga jõdsin juba end hullult suureks mõelnud ja kuna ma sel päeval lauda ei saanud võtsin suusad ja mõtlesin et mis see ära siis ei ole läksin väiksema mäe otsa selle tõstuk värgiga ja hull-julgelt tahtsin alla lasta. Loomulikult tuli suur kiirus ja Mats-Ja-Maa-Ühendus. Võtsin keset mäge suusad jalast ja ei saanud neid enam tagasi. Kutsusin Mery appi, nagu kaks lolli jamasime nende suusadega. Mul juba et kõik see on märk et mind ei tohi suuskatele lasta ja et nüüd lõhkusin ära ka veel. Võtsin siis suusad kätte ja läksin koos Meryga sinna kus neid laenutati, et abi paluda. Need mehed olid seal sõbralikud ja küsisid kohe et mis juhtus, ma mingi et ma ei sa suuska enam jalga, üks tüüp vaatas seda ja ütles et sul on ju klamber lahti- klõks ja jälle kõik korras. Sumpasime siis tagasi mäele. See kord võtsin asja rahulikult ja läksin ainult natukene üles. Mery karjus siis mulle et "Sõida sahka , sõida sahka!!" Mul nagu et mis asi see sahk veel on? Ta Näitas siis mulle ja sain asja päris käpa. Lõpuks sai Päris mitu korda veel mäe otsast veel lastud.
Õhtu oli suht tore rääkisime juttu, vaatasime filme,mängisime Aliast ja Kelgukoeri, tegime aju rünnakuid Andrese stalilis. Meid mõjutas palju See Kelgukoerte mäng ja me tahtsime teha oma Krimiloo- kus tapame kõik inimesed kes kaasas on ära, ainult kas Siimu, Mari või Silveri jätame ellu- See ei õnnestunud väga. Kuna oli ees veel terve päev suusatamist läksime mingi 2 ajal magama. Ärkasin mingi enne üheksat Mery ja Marleni jutu ajamise peale. Hommik oli suur segatus kuna pidime kõik korda tegema, et kui mäelt tuleme ei peaks koristama. Siin kohas märkiks ära et Siim oskab päris hästi pudru keeta.
Teine päev mäel oli minu meelest super. Sain laua ja läksime mäele , Mery püüdis mind õpetada kanti sõitma aga ma ei olnud piisavalt kannatlik. Ta jäitsin mind sinikaid saama ja tõmmbas uttu. Päev möödus nii et ma ronisin üles, püüdisn alla sõita, kukkusin ja tõusin püsti, ronisn üles, puhkasin, tegin pilte, Saapad taas laua külge klampritega ja Alla minek, kukkumine ja jälle püsti. Ma ei jätnud oma jonni mis sest et põlved valusad ja mäe otsa raske ronida. Eelviimane kord kui üles ronisin Tõusin püsti ja see oli super, Laua tunnetus oli ei mingit kukkumist, lihtsalr kirjeltamatu tunne. Mega! Kui olin alla küsisn kelle ja mulle öeldi et varsti hakkame minema. Jooksin veel kärmelt mäe otsa aga see kord kukkusin taas, andsin alla ja läksin tagasi meie majakese poole. Siiani arvan et see lihas valu ja need sinikad olid väärt seda ühte perfekset sõitu. Ma aina üritasin ja trügisn, rühkisn mäe tipp ja lõpuks tuli välja ka. Ei antnud alla, kukkusin ja tõusin kohe püsti.

Ärge teiegi alla andke(me just õppisime estas tegusõnade kokku ja lahku kirjutamist aga ma ikka mõtlen pool tundi kas alla andma on kokku või lahku, õudne.),
Teie Maris.

Kuulake : Drake, Kanye West, Lil Wayne, Eminem - Forever