Üheksateistkümnes on täiesti tavaliselt erakordsele 24 aprillile.

Ma tahtsin blogida veel enne kui 24-st saab 25 aprill kuid see plaan läks luhta, kuna jäin joonistama ja ei pannud tähele et kell oli juba 0.15. -jah ma tõesti olen taas pliiatsid kätte saanud ja kustukummi ka vahepeal endale ärinud - ostsin 2, kaotasin 1, siis ostsin muljutava ka. Kui teil veab panen pildi ka, oma kritseldustest. Tahaksin õnnitleda ka kõiki, kes siis oma küpsust tõestamas käsid, ning isusid 6 tundi et kirjutada midagi millel tegelikult ei ole mõtet. Arvatavasti proovin võtta ühe 10-st teemast ja lähipäevadel midagi siia ilmutada. Teemad olid väga head ja ülimalt kirjutatavad. Unustasin vist eelmises postituses mainida et sain GAG-sse sisse. Nii et gümnaasiumis tuleb kõvasti tööd teha.

Valetamine on tänapäeval just kui enesest mõistetav elu osa. Valetatakse igapäev, iga minut ja lõppuks oled omadega nii sees et ei suuda isegi tõega midagi päästa. Miks see nii on? kardetakse siis tõesti nii väga tõde või hoopis olla sina ise. Teadmised on ju võim. Ma ise püüan nüüd vähemalt nädal aega puhast tõtt rääkida ja iga kord kui valetan tõmban kummi pingule ja lasen vastu kätt täiest jõust. Alustada tuleb ju ise endast ja seda ma teen. Valede vaba Week(nädal). Isegi pisi vale on vale, mis sest et see kellelegi halba ei tee ( vähemalt enamasti). Ei Valetamisele! Jah tõele!! Või midagi sellist.Nii sinna jäi mu aktivisti meel. Kas kõik mis ei ole tõde on vale? Või on ka kuskil selline hall ala. Muinasjutud ei ole ju tõde, kas siis ma valetan kui neid räägin?

Kuna ma loen "Valga Valka" ja seal on peategelase vend palgasõdur Iraagis, olen mõtlema hakanud et mis see sõda on? Üks suur teine teise maha nottimine muud ei midagi. Ja miks üldse sõda peetakse? Sest tal on seda mis mina tahan ja ta niisama mulle ei anna, siis lähen võtan jõuga, kuna olen tugevam. Hästi tore mis. Räägitakse et kui oled sõjas olnud ei suuda sa enam midagi sama pilguga maailma vaadata. Lugesin raamatut Meg Rosoff-i "Nii ma nüüd elan", kus peategelase armastus läks raamatu lõpuks hulluks, kuna nägi pealt sõja jubedusi. Ma olen vits teie meelest väga hull kui ütleks, et ma tahaks minna ja näha seda sõda ning tahaks aidata neid sõdurid seal kuskil Afganistaanis või Iraagis või kus iganes. Võibolla ma siis mõistaks neid inimesi kes jätavad maha oma peret et minna ja luua kord kuskil mujal.
Sain inspiratsiooni ka raamatust, nimelt hakkan oma ema kutsuma Raadiumikuks. Kuna ta on väga radioaktiivne ja pahvatab ning hävitab minu hea tuju. Raamatus kutsub poiss oma ema Aatomikuks, kuna ema on üle energiline. Ma küll kaalusin ka nimesid Dünamitik ja Uraanik aga Raadiumik on kõige parem. Nime otsimisel õpisin ära ka Nitroglütseriin valemi (keemik nagu ma olen) - C3H5N3O9. Parim nimetus oleks loomulikult Nitroglütseriinik aga see on liiga pikk.
Üks lõik teile siis ka raamatust "Valga Valka" -
Ma saan muidugi aru, et kõik niisugused mõtted saatusest on üks suur jama ja laste muinasjutt, aga muinasjuttudega on ennast vähemalt hea lohutada. Need on vaimule nagu doping. Annavad jõudu elamiseks, ja eks seepärast maailma rahvad neid nii palju loonud ongi.

Tõde, mõistmist ja muud paremat soovides,
Teie Maris.

Kuulan - Nickelback - Hero
Loen - ikka "Valga Valka" Hakkan vist vaikselt mõistma raamatu pealkirja.

Kaheksateistkümnes on Paber Lennukile, Vähemalt ma arvan nii.

Olen olnud natukene blogi suhtes natukene hooletu ja pole kaua aega kirjutanud, aga loodan oma viga parandada. Pole lihtsalt piisavalt mõtteid olnud. Kuna ma ei saa Paber Lennukit, kui kujundit endalt peast välja siis, on vaja sellest kirjutada. Nii siit ta siis tuleb - Kaheksateistkümnes postitus mis on pühendatud siis Paber Lennukitele

Terve oma elu ajame taga midagi mis on kättesaamatu. Kes otsib tõde, kes armastust, kes võrdsust. Veel ma ei tea mis on kättesaamatu minu jaoks, arvatavasti Segu neid kolmest või rohkematest asjadest, aga ma loodan et Saan kunagi aru mida on mõtet otsida ja mis Leiab tee minuni ise.

Viimasel ajal oli palju igasugustel üritustel käinud ja see on kuidagi väga hea. nimelt käisime Ott Leplandi (Palngust) kuulamas/vaatamas ja siis Kevad Tantsul ( või oli see ball, mina ei tea) ja homme meie päris oma Kooli teatrit vaatama ja siis kolmapäeval plaanisime minna Solarisse raamatu "NullPunkti" Esitlusele minna. Loodan et tulevikus jätkan samas vaimus, sest hea on saada kodust välja.

Kuna teema läks juba raamatutele ja sealt viin teema sujuvalt kirjutamisele siis tahaksin öelda et, Olen natukene närvis kui me kirjutasime eelmine nädal kirjandit ja õpetaja ei olnud neid veel ära parandanud. Teemaks võtsin midagi säärast nagu "Noori varitsevad ohud" aga kui kõik teised kirjutasid alkoholist, narkootikumidest ja suitsetamisest siis mulle lõi hoopis pähe see kuidas Noori peetistatakse ja neilt röövitakse isikupärasus. Kui ma 2 tunni lõpuks õpetajale ütlesin ja küsisin kas see on normaalne või kaldusin teemast kõrvale siis kiitis ta mul teema valikut ja ütles et see teotab huvitav tulla, ning seda ma loodan. Loodan et ta ei loe mu kirjandit vaid selleks et vigu leida vaid ka selleks et teda huvitab. Ülim lootus on saada almanahhi aga vaevalt. Püüdsin isegi komasid panna et tal vähem tööd oleks ja te ma saaks õigekirja eest rohkem kui 1 punkti nagu tavaliselt. See ongi nii et sisu alati max ehk 20 p, stiil mingi 4-5, ja see teine asi mis mul meelde ei tule on ka mingi 4-5 aga õigekirjaga põrun täiega, eriti nende komadega vihkan neid.

Leiutasin ka natukene -

Paber lennuk lendab välja ühest pilvelõhkuja kõrgema korruse akendest. Valge, siiras, peaaegu puhas Paber Lennuk, Tal on raske ülesanne - Kanda surematuid sõnu. Kuid mis seal kirjas on ei tea keegi teine kui kirjutaja ise. Nii ta hõljub meie mustas Linna õhus. Ikka aina alla poole, kuna gravitatsioon nõuab seda. Paber ei ole keegi, et seda eirata, ka tema peab jälgima reeglid nagu kõik teised.
Pilvelõhkujas on Paarsada inimest aga keegi peale lendulaskja ei märka Lennukit. Paber Lennuk jätkab oma teed kellegi teadmata, Tasa , tasa jõuab lõpuks tihedalt inimesi täis kõnniteele kus trambitakse ta mõtlematult jalge alla. Keegi ei märka, ei pane tähele sest kõigil on liiga kiire oma elu elamisele et märgata teiste muresid, rõõme. Nii ei saagi keegi kunagi teadma mis seal kirjas oli ja mis oli Paber Lennuki ülesanna oma lühikese elu jooksul. võib vaid arvata Et selleks oli Panna teisi märkama, Panna inimesi hoolima. Ta kukkus oma ülesande aga 100%-liselt läbi, kuna ainuke, kes märkas, kes hoolis olin mina aga mina olin liiga kaugel et Lennukit kätte saada. Mina olin Teiselpool Helesinist unistust, Olin Reaalsuses.

Loodame et teie elu on kui Õunu täis õunapuu ning soovin teile palju päikselisi päevi et need õuna saaks ikka väga magusaks ja punaseks.
Teie Maris.

Kuulan - B.o.B - Airplanes Feat. Hayley Williams , kuna pärast selle laulu kuulamist on mu mõtted Lennanud Paber Lennukite juures.

Loen - Sain Lõpuks kaua oodatud Raamatu Raamatukogust Jaan Tangsoo "Valga Valka". Alles alustasin nii et ei oska veel midagi arvata see pärast lugege lühitutvustust - Jaan Tangsoo uus teravasüžeeline romaan “Valga Valka” on nooruki mina-vormis pihtimus oma elust kodus, kus valitseb sõna tõsises mõttes põrgu – perekonda rusub Iraagis teeniva vanema poja saatus ja invaliidist isa, kes on alkohoolik. Lohutust leiab nooruk vaid internetti põgenedes, kust leiab sõbranna, kes osutub hiljem tema poolõeks.