Ainult valuga ainult silmitsi seistes võid selle alistada. Ongi juba augusti kuu lõpp käes, viimane võimalus suve nautida. Siis hakkab jälle kool aga see kord natukene teisiti kui varem. Ma ei suuda ikka uskuda et ma lähen gümnaasiumisse. Kuidas küll ma siia sain? Alles olin nagu mingi 7 klass nüüd juba 10.Ma ei uskunud et on see nii nagu filmis et üks hetk ja kõik muutub, aga nii juhtus nüüd lõpuks jõudis mulle vist pärale et ma olen tõesti 16 ja lähen gümnaasiumisse. See on väga imelik aga kogu mu maailma vaade muutus vaid ühe sekundiga. Üks hetk ma istusin arvuti taga, ja arvasin et kõik nii nagu see tundub. Järgmine sekund oli kõik kuidagi teist moodi ja see ei olnud üldse halb, vaid lause väga tore tunne.
Kõik mida ma teen või teinud olen tundub korraga nii tühine ja pealiskaudne , ei saa enam aru mille poole ma rühin. Hakkan vist varsti vist elu mõtet või midagi taolist ka otsima. Nii ära käitud jutt, aga mis teha kui see nii on. Ma ei leian et …
Miks küll võtame me pisiasju nii enesest mõistetavatena, aga ise midagi teistele ei taha tagasi anda. Peamine et endal hea on – vihkan sellist mõtlemist, isekas, tüütu ja ma ei tea mis kõik veel .
Ma avastasin, et halvast saab tihtipeale hea kui sa seda õigest nurgast vaatad. Tuleb teada vaid, mida saab selleks teha et varu Plaan oleks parem kui algne.
Ma tean et jutt oli see kord hästi tükiline ja mõtte hüples ühest kohas teise väga kiiresti aga see on kuna kõik mõtted said kirja pandud terve selle aja jooksul mil ma bloginud pole. Kui midagi mõte pähe kargas ja arvuti käepärast oli panin kohe kirja et meelest ei läheks, aga mõtted kadusid sama kiirelt kui tekkisid. Mõtlesin küll et kunagi teen lõigud pikemaks aga ei osanud enam jätkata nii et peate leppima sellega mis see kord siia ilmus.
Naudiga vabadust kui seda veel on ja häid päevi kooli pingis, ning ma loodan et Vene keele õpetaja ei küsi teilt sõnu just siis kui need õppimata jäid.
Teie, Maris.
Kuulan: Florence And The Machine - Girl With One Eye
Hetkel midagi ei loe aga plaanis on küll.
