Selgust, seda ma vajan. Tahtmine tuleb iseenesest, kui mul ainult oleks siht silme ees. Kuid udu piirab mu vaadet.Hetkel on mul suur segatus, loodsin et kui teen oma seina korda (sellele seinale olen pannud kõik asjad mis mulle tähtsad on, pildid, Laused ja muud lehed ), saab ka elu korda aga pidin rängalt pettuma, sest elu läks veel rohkem sassi. Kuna ma hakkasin mõtlema.
Mind jäi kummitama Mu klassivenna Kaspari küsimus " Kas sa oled siit klassist leidnud endale kellegi lähetase?" Vastasin talle ei ning tema vastus oli sama, kuigi ma oleks ootanud talt teistsugust vastust. Ma päris täpselt ei tegi miks, aga mul tundus et ta saab mõne inimesega väga hästi läbi. Eks see ole siis üks suur näitemäng, väga hea silmapete või oli hoopis see vastus oli üks väike valge vale, et ma end nii üksikuna ei tunneks.
Kuna minu esime kooli aasta Gustav Adolfi Gümnaasiumis sai läbi ja algamas on uus tahaksin sellest natuke rääkida.
Enne esimest kohtumist oma uue klassiga olin väga hirmul, kartsin et tüdrukud kannavad kõik firma märke ja mõtlevad pealmiselt ainult välimusele. Poisid aga on liiga uhked et rääkida kellegagi kes ei veeda poolt oma päevast peegli ees. Kui me aga esimest korda 30 augustil kokku saime ei kadunud mu kartused veel, siis oli kõik alles nii uus ja ega inimesi ei õpi tunda paari lausega. Pärast 1. septembri kohviku külastust tundsin end juba palju paremini. Esimesed korrad on ikka hirmutavad, esimene Mata tund esimene inka ja Loomulikult Minu kõige esimene tund oli Eesti keel legendaarse Õpetaja Arusooga. Kuid ma arvan et sain hästi hakkama ja sattusin kokku päris heade pingi naabritega. Jah algul oli kõik lihtsam, mida lähemale see kooli aasta lõpp jõudis seda rohkem hakkasin inimesi analüüsima ja jõudsin järeldusele et kõik ei ole nii lilleline kui algul tundus, mõni inimene ei sümpatiseerinud enam ja välja hakkasid kujunema clique-d ning ma ei olnud nagu kuskil 2 jalaga sees. Ja nüüd algab see uuesti ma ei tea mida arvata, mõnikord mõtlen ja mulle tundub et oleks parem kui ma see aasta üksi istuks või ma ei tea. Pole nagu sellist kohta kuhu ma sobiks nagu valatult. Eks siis näis mis juhtuma hakkab.
Kuid tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, tegin vaid selle esimese osa korda et saaks korraliku postituse sest seda pole ma juba liiga ammu juba teinud. Ja mul on selle pärast kahju. Tihti tean ja tahan teha midagi aga siiski ei jõua selle tegemise osani. Ja see ajab mind nii närvi, et ma tahan raamatut lugeda aga kuidagi ei jõua selleni sest leian million muud asja mida teha. Blogimisega on tihti sama lugu, tihti tuleb mingi hea mõte mida tahan kirja panna aga kui lõpuks kirjutama jõuan on see mõte taas lendu läinud, ning ta tagasi tuleks on väga kaheldav.
Soovin teile rohkem kohti ja hetki kus tunnete end hästi.
Teie, Maris.
Loen - pooleli "Uhkus ja Eelarvamus" ja "Idioot" mõlemad mu kohustusliku kirjanduse nimekirjast. Ja kuulan inglise keelset " The Hunger Games"- kuna nad pidid sellest filmi tegema ja see pidi päris menukas raamat olema. Ning suve algusest on pooleli Pretty little Laiers sarja kuulmamine, sest tv sari on väga hea.
Vaatan - "Spirited Away" Japani anima film, hea mõttega linateos. Eks need Jaapani omad olegi sellised.
Kuulan - oi neid lugusid on nii palju et ma ei tea mida valida Lenny Kravitz - Don't Go And Put A Bullet In Your Head Või Clarity (Cover) - Cameron Mitchell ja kindlasti ei tohi unustada Neon Trees - Animal (Viral Version) ja The Naked And Famous - Young Blood .
