Seitsmeteistkümnes on Lootusele, Mis Sureb Eelviimasena.

2 nädalat pole teile kirjutan ja viimane aeg et Märtsi kuusse veel viimane postitus suruda. Nii siis siit ta tuleb.

Ma pole just ehete inimene aga mul on üks sõrmus, mille ma leidsin puht juhuslikult ja ema juttu järgi kuulus kunagi mu vanaemale. See oli olnud just mingi hull kallis ega midagi aga mulle meeldis see et see oli olnud vanaema oma ja siis ema oma ja nüüd minu oma. Kuna ma olen täielik tuulepea siis suudan ma seda ikka ja jälle ära kaotada. Näitaks olid meil ujumis võistlused ja ma võtsin selle ära panin kappi sinna kuhu oma pluusigi viskasin ja pärast panin riidesse ja võtsin pluusi ära aga Sõrmuse unustasin ja nii see lendas vist koos pluusiga kapist välja. Märkas mingi pool tundi pärast seda et mul pole sõrmust sõrmes ja läksin seda otsima, ei leidnud. Käisin järgmisel päeval küsimas et äkki nad leidsid aga ei midagi. Olin hästi kurb, sest see oli mulle kuidagi omaseks saanud. Ma olen tavalist ikka kurb kui midagi ära kaotan mis mulle meeldib. Veerandi viimasel päeval kui hakkasin bussile minema ootasin Kaid, kuna olin enne teda riidesse saanud. pistsin juhuslikult käe tasku ja vaatan mis ümar asi see seal on - Sõrmus. Ma ei kujuta ette ka kuidas see sinna sai. See oli küll mingi ime. Tõsiselt ma hakkasin mõtle mingile maagiale pärast seda. Pärast leidu olin ma seitsmendas taevas kuna ma arvan et see on nagu mu talisman või midagi. Mul on natukene sihukene loll usun et kui sa kirjutad pastakaga nt mingid vene keele sõnu tunnis, siis kui töö on siis tuleb parem tulemus kuna pastakale on need sõnad tuttavad või midagi. Nii ka sõrmusega ma usun et kui kannan seda siis ta võtab kõiki kogemusi ja teadmisi ja energiat sisse mis minagi. Natukene loll jah, Eks ma olengi natukene imelik. Ma tahtsin oma jutuga jõuda tegelikult siiani et ma tegin kooki, sõtkusin kätega taignat ja võtsin sõrmuse ära ja unustasin tagasi panna, nüüd ta siis jälle rändab kuskil. Igatsen seda. Miks on nii et ma tahame alati asju mida meil pole võimalik saada? või igatseme neid siis kui me nad kaotame? Miks? Kas keegi teab vastust? Vaevalt. See on lihtsalt nii nagu on olemas gravitatsiooni jõud või me teame et 1+1=2 mitte 3 ega 4.

Mu jutus oli mitu korda mainitud juhust ja viimasel ajal olen ma arvanud et Elu on üks suur juhuste kokku langemine. Ma ma loodan et see on hea.

Aeg ei peatus siis kui midagi ebameeldivat ootab ees. Aeg peatub siis kui on ees midagi head. Ja võibolla on ootamine palju parem kui asi ise. Ajaga pole mõtet sõda pidada ta võidab alati.

Tegin sihukese lehe ka - http://undreamabledream.tumblr.com/ - seal on mõned välk mõtet ja mulle inspiratsiooni andvad pildid ja tulevikus ka laulud või mõned teised heliklipid ja videod.

Häid juhuseid, Kordaminekuid ja Aega just täpselt nii palju kui teil vaja läheb.

Teie Maris.

Kuulan : Beyoncet üldiselt, ta pani paika asja, mida mina püüan sõnastada juba mingi 2 nädalat. Näiteks võite kuulata Beyonce - Disappear

I try to reach for you, I can almost feel you - You're nearly here - and then You disappear.

Kuueteistkümnes on Ailenile, kuna ta alati leiutab midagi head ja tal varsti B-Day.

Mis mõtet on blogil kui ma siin ei saa aus olla.

Vahest on tunne et saataks kõik kuradile. Ja aeg-ajalt väikest viisi teen seda. Mõne halva päeva pärast ei ole ju mõttet lõhku kõike seda mida aastatega olen ehitanud, kui mitte päris aastatega siis kuude ja päevadega küll.

Eilne päev tõestas jälle 2 asja, mis tegelt on ainult minu Naiivsuse tõttu mul ununenud, -
Esiteks olen ma nähtamatu, tähtusetu ja olen olemas ainult siis kui keegi mult midagi tahab. Ta ei märka mind kunagi, sest ta ei taha mult midagi, ta on ise perfektne. Perfektne on natukene liiga tugev sõna, ütleme nii et tal on kõik olemas. Nime ma ei hakka mainima, kes teavd need teavd, kes ei neil pole vaja teada. Niisiis olen nähtamatu, Mõttetu. Ma isegi ei saa aru miks ma olemas olen.
Teiseks on mõndade jaoks end minu sõbraks pidamine väga lihtne. Olen siis sõber kui sa mulle midagi salatuslikku usalda ja ma seda teistele edasi klatšita saan. Mudju jooksen sinu juurest ära, sest kellegil teisel on täna nätsu. Ja siis mõtled miks ma sind ei usalda. Tegelt nii või naa saad sa teada sest keegi teine, kes oli seal kui mul oli vaja rääkida teab seda. Ta ei ole kõige usaltuslikum isik, kuna saladuse esimest poolt kuulisid Mu "sõbrad" temalt. Kuid on olemas ka Õnneks Päris sõpru. Kes Ei hinda mind ja mu tegusid. Ma arvan et me Aileniga teame et see on viimane aasta koos nii et võtame kõik mis annab ja naudime veel seda aega. Loodan aga sügavalt et me järgmine aasta võõrkas ei jää. Sest kelle ma siis hommikuti oma küpsetisi viin, oki viimasel ajal pole viitsinud küpsedada aga arvan et kui veab saata homme muffineid, kuna see muffini pulber vaatab mulle kapsi nii kurvalt otsa.

Kas te ei arva et lumi teeb kõike paremaks? Lumi on ilus ja valge matab enda alla kõik koleda. ise olles nii ..... hea, süütu ? Ma ei leia õiget sõna. Igal juhul on Lumi hea, isegi mu tuju tõstab hommikul, kui ma bussi sõidust masekat tahan saada, ei juhtu seda, sest ma näen siis kuidas Päike nii Perfektselt Lumel mängib ja ma mõtlen et maailmas peab olema midagi head ka mulle. Peab olema, Kuidas saab mitte olla kui see vaatepilt on nii ilus?

Kõik me otsime kellegi heaks kiitu. On Vajatus end tõestada. Olla milleski teistest parem, osavam. Nii ma ajame taga valesid asju, Ootame valesid sündmusi. Nii ma ootan igat päeva, ootan et ootada ja loota. Ootan oma munasjuttulist lõppu mis kunagi ei saabu, kuna ma ei ole printsess ja ei ela losiss.


Ma ei teagi mida Teile soovida,
Armastusega ja Heade mõttetega ning soovidega,
Teie Maris.


Kuulab : Oasis - WonderwallKirjeltab mu hetkelist meeleolu.

Miskit / Something.

*****

Dear to dream.
Dear to hope.
Dear to Love.
But it never lasts,
because it is never enough.
Nothing is eternal.

*****

Tulipunane lint,
Suve värvites põllul.
On just kui halb enne.
Mina sellest ei hooli,
sest on ainult hetked.
Nii ma astun julgelt edasi,
vastu halvale ja heale.
Kuna teiselpool põldu ootab, midagi head,
ootab mind mu õnnelik lõpp.

*****

Elu,
mis on elu?
Kas lihtsalt sõna,
või midagi hoopis tähendus rikkamat?
Kas elu on rõõmurikkas ja lõbus,
või kurb ja nukker?
Kas ma saan ise oma elu juhtida?
Jah, saan küll, kui tahan.
Ma saan valida mida teen.
Ma tean, mida teen ja tean millised on tagajärjed.
Kas tead mida teha tahad?
Sa vaatad mulle otsa ja ütled
" Ei, Ma ei tea!"
Ja jääd sügavalt mõttesse,
vaatad tühjusesse ,
ja jääd minust tumetasse öösse.
Lõpuks näed selgust oma mõttetes
ning hüüad " Nüüd Ma tean, tean mida teha tahan!"
Kuid on liiga hilja.

*****

Nagu amy ütleb: Ärgu olgu häbi öelda seda, millest ei ole häbi mõelda.

Kuulan - TERRIFIED by Katharine Mcphee

Viieteistkümnes on Vendadele Grimmidele.

Eelmises postituses kirjutasin kui hea on unustada, Kuid nüüd tagasi maa peale ja tõele näkku vaadata on palju valusam kui arvata oskasin.
Ma tänan Vendi Grimme, et nad Panid kirja "Tuhkatriinu" ja teised muinasjuttud. Ma tänan neid et nad suutsid mind uskuma panna, et mitte kõige populaarsemad/kenamad/Targemad jne. tütarlapsed võivad saada endale need populaarsed/ ilusad/ tarkad jne noormehed. Ma tänan neid, selle eest et nad mind ikka ja jälle suutavad mind petta. Ma tänan neid südame põhjast, Sorry süda on Ainult lihas ja sellel pole tundeid. Ma tänan neid, et On suutnud mind panna armastusse uskuma, nagu väike laps usub päkapikutesse, kuid üks päev saab ta teada et tegelikult ei ole päkapikke ja on kurb et tema maailm lõhuti kiltuteks nagu klaaspeegel seinal, mille sisse ta nüüd iga päev vaatab ja küisib endalt kas ta on küllalt hea/ilus/jne. Ma tänan neid, sest tänu nendele ei suuda ma mõista miks pärisest elu nii karm on. Miks päriselt ei tule printse valgetel hobustel ja ei vii printsesse oma lossi? Teglikult viivad nad küll , aga ainult päris pritsesse. Isehakanuil pole lootust ja kui tõele näku vaadata pole ma mingi printsess ja pole kunagi tahtnud ka olla. Kuhu jäävad haljatest ristiemad ja ilusad kleidid? Nad jäävad sinna kuhu ka õnnelikud lõpud ja igavene armastus, tähentab et 7 maa ja mere taha, Ei-Kunagi-Maale. Nad jäevad sinna ja ei tule kunagi meie sekka, sest neil pole siin kohta.

Kardan, Kardan, Kardan. Kardan tundmatust. Kardan muutusi. Kardan kaotusi. Kardan rutiini. Kardan elu. Kardan hirmu kartmise ees. Kardan et ma pole küllalt hea. Kardan läbipõleda. Kardan et ei saa hakkama. Kardan kõike. Miks aga Karta kui kardad kõike? Karta tuleb Ainult hirmu/kartust. Rahu, seda ma vajan ja eneseusku ka. Siis saaks kõik korda, siis saan ma hakkama. Teised usuvad minusse aga mina mitte. Miks? Ei oska vastust anda, tean vaid et nii see on. Muutus võib olla hea. Arvan et eelmine muutus oli. Arvan et just nende inimeste pärast kellega ma 7 klassis koos olin, Kasvasin ma suureks. Hakkasin vahet tegema heal ja halval. Kui poleks olnud neid siis jumal teab kui naiivne ma praegu oleks. Kuid arvan et mul on veel ruumi kasvada veel suuremaks ja järjekorde muutus annaks sellele tõuke. Peame ju oma piire aina kaugemale lükkama ja astuma välja sellest mis on turvaline, hea ja tuttav. Tuleb minna sinna kus saad kasvada, areneda ja õppida. Mida rohkem inimesi ma tunnen seda parem inimene ma olen, võib ju nii olla. Ma mäletan suve, kui jalutasime Lemmega( vana muusikakooli õpetaja/hea sõber) bussi peatuse poole ja ta küsis et mida teinud olema ja mul polnudgi midagi tähtsat rääkida, siis küsis ta et Kas ma tulen gümnaasiumisse linna. See mõtte tundus nii võõras, nii imelik. Kuid arvatavsti see pani dominood kukkuma, seemene kasvama. Sel ajal polnud ma vist isegi mõtelnud sellest et tuleks linna kooli. Nüüd teen katseid, kui ma julguse kokku võtan.
Püüan end siin veenda et see on õige samm. Püüan mõelda et ma pole hale ja saan sisse. Kuid siiski ma kardan, kardan ja KARDAN!!!! Mul on surma hirm- kui see ültse mõni väljend on, mida see küll tähentab? Surma hirm- kas nagu hirm surma ees ? või et Kardan nii kõvasti et suren ära? Näete jah, Juba hakkan lolliks minema. Errrorrr!

Julgust, Eneseusku ja Tarkust,
Teie Maris.

Kuulan : "Alice" Avril Lavigne