Kolmakümnes on Sellele pusle tükkile mis on kaotsi läinud ja tema pärast ei saagi näha tervet pilti.

 Nagu ma märkan päikest tavaliselt ainult 2 korda päevas -  siis kui ta tõuseb ning kui ta loojub. Täheldavad inimesed teisi inimesi tavaliselt ka ainult 2 korda - siis kui nad sünnivad ja siis kui nad surevad....

Ammu kirjutasin, nüüd avaldan - 

Tänane hommik oli pea perfektne. Mul ei olnud kordagi tunnet et ma ei kuulu siia, kordagi ei mõtlenud ma sellele mis mind täna ees ootab. Mida ma täna tegema pean ja mis kodused ülessanded mul jälle tegemata olid. Ma olin kõigega rahu teinud. See oli lihtsalt kirjeltamatu tunne. Steen oli järgmine – hämar hommiku tund, ootasin soe termostassi käes bussi, vihma tibutas väga veidi. Kõrvades klappid hea muusikaga. Olin eneselegi üllatuseks väga vara täna bussi peatuses. Lõpuks buss tuli astusin sisse ja märkasin kohe 2 vaba pinki. Istusin akan poolsesse ja panin koti teise tooli peale sinna asetasin ka kuidagi püstises asetnis ka termose. Otsisin kohe välja raamatu ning hakkasin lugema, aeg ajalt teed rüübades, mis oli natukene liiga magus, note-to-myself ära pane rohelise tee sisse 3 lusikat mett. Raamat oli väga hea, sellest tuleneb ka see et ma seda teist korda loen, õues oli veel pime ja tiputas veidi, muusika klappides oli õige ja ma kaotsin täielikult aja taju. Olekski sinna tahtnud nii viisi jääda. Kõik oli lihtsalt liiga hea.

Surm ei ole asi millest lihtsalt niisama rääkida, kuid kui jääd ootama õiget aega et sellest rääkida võib see jääda jälle üheks sinu saladusdest . Sind ümbritsevad inimesed ei tea sellest ning see tõttu ei tea käituda teisiti ning nii tundub sulle et kõik on täpselt nagu ennegi. Nii sa siis suundunud kindlalt  Eitamise faasi millest ei ole kerge välja tulla.

Loodan et teil olid head Jõulud ja soovin et teil tuleks super aasta, sest kui ma soovin teile midagi head võib -olla tuleb see mulle kaarega tagasi.

Armastusega,

Maris

 

Kuulan  -  Birdy - 'The A Team' (Ed Sheeran Cover) ja Fun.: We Are Young ft. Janelle Monáe

Loen - Sain enne pühi kaua ootatud  Rebecca Jamesi romaani "Kaunis kurjus". Mis oli ime hea, mõnusalt psühholoogiline ja loomulikult ei puudunud armastus ning kaotus valu. Uut raamatut mida õudselt luge tahaks ei ole veel simapiiril. Sain "Idiooti" läbi kuna seda oli kirjanduses vaja. Kuna on vaheaeg siis loen vaba aja tõttu ikka midagi ja võtsin ette Tyra Banksi "Modelland" ning Goodreadersi pool aasta parimaks noorte raamatuks tunnistatud Gayle Forman "Where She Went" mille esimest osa ( If I Stay ) ma kuulan.

Vaatan - Disney multika klassikat Tarzan, Mulan jne.

Kahekümne Üheksas on mu mõttetele et nad lendaks kui linnud minu juurest ära kaugele ja tuleks miskit teed pidi lõpuks tagasi. Nii ma teaks et ma teen midagi õigesti.

Selgust, seda ma vajan. Tahtmine tuleb iseenesest, kui mul ainult oleks siht silme ees. Kuid udu piirab mu vaadet.

Hetkel on mul suur segatus, loodsin et kui teen oma seina korda (sellele seinale olen pannud kõik asjad mis mulle tähtsad on, pildid, Laused ja muud lehed ), saab ka elu korda aga pidin rängalt pettuma, sest elu läks veel rohkem sassi. Kuna ma hakkasin mõtlema.

Mind jäi kummitama Mu klassivenna Kaspari küsimus " Kas sa oled siit klassist leidnud endale kellegi lähetase?" Vastasin talle ei  ning tema vastus oli sama, kuigi ma oleks ootanud talt teistsugust vastust. Ma päris täpselt ei tegi miks, aga mul tundus et ta saab mõne inimesega väga hästi läbi. Eks see ole siis üks suur näitemäng, väga hea silmapete või oli hoopis see vastus oli üks väike valge vale, et ma end nii üksikuna ei tunneks.

Kuna minu esime kooli aasta Gustav Adolfi Gümnaasiumis sai läbi ja algamas on uus tahaksin sellest natuke rääkida.
Enne esimest kohtumist oma uue klassiga olin väga hirmul, kartsin et tüdrukud kannavad kõik firma märke ja mõtlevad pealmiselt ainult välimusele. Poisid aga on liiga uhked et rääkida kellegagi kes ei veeda poolt oma päevast peegli ees. Kui me aga esimest korda 30 augustil kokku saime ei kadunud mu kartused veel, siis oli kõik alles nii uus ja ega inimesi ei õpi tunda paari lausega. Pärast 1. septembri kohviku külastust tundsin end juba palju paremini. Esimesed korrad on ikka hirmutavad, esimene Mata tund esimene inka ja Loomulikult Minu kõige esimene tund oli Eesti keel legendaarse Õpetaja Arusooga. Kuid ma arvan et sain hästi hakkama ja sattusin kokku päris heade pingi naabritega. Jah algul oli kõik lihtsam, mida lähemale see kooli aasta lõpp jõudis seda rohkem hakkasin inimesi analüüsima ja jõudsin järeldusele et kõik ei ole nii lilleline kui algul tundus, mõni inimene ei sümpatiseerinud enam ja välja hakkasid kujunema clique-d ning ma ei olnud nagu kuskil 2 jalaga sees. Ja nüüd algab see uuesti ma ei tea mida arvata, mõnikord mõtlen ja mulle tundub et oleks parem kui ma see aasta üksi istuks või ma ei tea. Pole nagu sellist kohta kuhu ma sobiks nagu valatult. Eks siis näis mis juhtuma hakkab.

Kuid tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, tegin vaid selle esimese osa korda et saaks korraliku postituse sest seda pole ma juba liiga ammu juba teinud. Ja mul on selle pärast kahju. Tihti tean ja tahan teha midagi aga siiski ei jõua selle tegemise osani. Ja see ajab mind nii närvi, et ma tahan raamatut lugeda aga kuidagi ei jõua selleni sest leian million muud asja mida teha. Blogimisega on tihti sama lugu, tihti tuleb mingi hea mõte mida tahan kirja panna aga kui lõpuks kirjutama jõuan on see mõte taas lendu läinud, ning ta tagasi tuleks on väga kaheldav. 

Soovin teile rohkem kohti ja hetki kus tunnete end hästi.
Teie, Maris.

Loen - pooleli "Uhkus ja Eelarvamus" ja "Idioot" mõlemad mu kohustusliku kirjanduse nimekirjast. Ja kuulan inglise keelset " The Hunger Games"- kuna nad pidid sellest filmi tegema ja see pidi päris menukas raamat olema. Ning suve algusest on pooleli Pretty little Laiers sarja kuulmamine, sest tv sari on väga hea.

Vaatan - "Spirited Away" Japani anima film, hea mõttega linateos. Eks need Jaapani omad olegi sellised.


Kuulan - oi neid lugusid on nii palju et ma ei tea mida valida Lenny Kravitz - Don't Go And Put A Bullet In Your Head Või  Clarity (Cover) - Cameron Mitchell ja kindlasti ei tohi unustada Neon Trees - Animal (Viral Version) ja The Naked And Famous - Young Blood .

Kahekümne Kaheksas on inimestele keda hinnatakse valede tegude pärast.

Kas kuulata jutte kellegi kohta teiste käest või oodata kui inimene mulle ise täieliku loo ära räägib? Ja seda viimast ei pruugi kunagi juhtuta. 

Ma ei tea päris täpselt, mis mul viga on aga ma olen inimest vastu liiga kuri. Nad lihtsalt käivad mulle oma tegudega mulle närvidele, vahel ka lihtsalt oma eksisteerimisega - kas selline tuju tuleneb liigsest väsimust või liiga väikest unest.

Hiljuti avastasin et ka mina vajan tähelepanu ja tunnen end hästi kui mulle tähelepanu pööratakse. Kuid see on libe tee. Arvan et tegin mõndadel hetkedel valesid otsuseid ainuüksi sellepärast et keegi vaataks minu poole, sest tahtsin tunda end olulisena. Tunda et ka mina lähen kellelegi korda kui aga ühel hetkel mõistsin et niimoodi ei saavuta ma midagi vaid nagu öeldakse " Out of side, out of mind". Ning hetkel mil ma kadusin ei tulnud keegi mind otsima, ning kui ma oleks viinud ellu oma plaani oodata kuni keegi tuleb, ei istuks ma hetkel arvuti taga ka ei kirjutaks neid lauseid, vaid külmetaks kuskil. Lõpuks jõudsin järeldusele et inimesed ei saa hoolida ega märgata inimest kes on väljamõeldud, vaid nähakse neid kes julgevad olla nad ise.

Algul tundus nagu poleks ma kellegagi sarnane kuid, mida rohkem inimesi tundma õpin seda rohkem avastan siit ja sealt mõne omaduse, mis meil ühine on. See tähendab, et ei ole me keegi nii unikaalsed kui arvame. Mind üllatab aga kõige rohkem see et need persoonid, kes mõni kuu tagasi tundusid hästi huvitavad ja ma ei tea mis kõik veel, on lähemal tundma õppimisel osutanud hoopis teist suguseks kui algul arvasin. Või olen mina nii palju muutunud, et väärtustan inimestes teisi omadusi ja oskusi. Seetõttu ei paku mulle huvi enam, need esimesed inimesed ning vaatan hoopis teiste poole.

Kuulan Paperweight by Joshua Radin
Loen, Oi pole ammu raamatuga lõpuni saanud, olen püsimatu ja NII palju raamatuid mida tahaks lugeda nii et pole ühegagi lõpuni saanud . Muidugi on kohustuslik kirjandus ka veel ja siis nii see lähebki. Pooleli on "Dekameron", "Uhkus ja Eelarvamus" ja  "The Vampire Diaries  Stefan´s Diaries 1- Origins". Lugemist ootab veel "Hamlet"

Kahekümne Seitsmes on Minu vanaemale, Urve Rostinile.

Biography of Urve Rostin 

25.04.1941-23.12.2010

I am going to tell you My grandmother Urve Rostins life story, she was not rich or famous, she was a simple country girl, who was not afraid to work. Urve was born April 25, 1941, in Kaiu at Tudre farm, as a third child. Her mother Valve and father Gustav had total of 11 children. Only eight grew up, seven daughters and a son. The whole family is best characterized by love of cooperation , support and helping one another. They did everything together, starting with the hay-making, to gathering mushrooms and berries in the woods. Even when they were adults they came together at their parents home to help with the necessary work. They brought also their children, who had fun playing together and learn to work together. Urve went to Kaiu School, what had only seven grades, she started school at the age of 7. She went to School with the father, five sisters and brother with a horse carriage. They all stayed there for an entire week. Living in the school dormitories, so they had to cope with their own early on. After graduating, she went to work at the collective farm, where her father was a brigadier, and her mother attended young animal. Her mother and father died in a great age.

In December of 1960 she moved to Järvakandi and began to work in the Kombinaat Järvakandi Tehased . At first she worked in the wood work section , later she moved on to the furniture industry . She worked with the zeal of a true communist and got many bonuses and achievements .She worked in Kombinaat Järvakandi Tehased till her retirement in 1998 . But the work did not end there, she work tirelessly on her son farm till death .

In Järkandi she met her future husband Mihhail Rostin the quaint little thing is that they lived on the same street . On the 30 December of 1960 they got married and moved in with Mihhails parents , later they got their own apartment were she lived for almost 48 years . Urve had seven grandchildren and one great grandchild who all have known their grandmothers love and care. For whom she always had time and interest . She loved gardening, in Her garden there, always was a lot of flowers, strawberries, carrots and potatoes. In the winter she loved to knit socks and even gloves for the whole family. She knew how to sew well-needed clothing for yourself and children. Her baked cakes and pies were always very tasty. She also made Preserves for the winter, both her self and her children´s families.

Disaster struck in October 2005 when in a regular check up the doctor found a mass in her abdomen. Few weeks later she learned that it was cancer, doctor suggested a complex surgery to remove tumor and with it her stomach, so they had to make a new one out of her intestine. She had the surgery and lost a lot of weight, but she never lost the will and need to work. She was weaker, but she always waited for the spring to plant new seeds. Because of that Urve seemed strong, strong willed at least. The next three years went smoothly, but at the beginning of 2010 she was not feeling as well as she use to. Urve suffered from frequent abdominal pains and was more tired than usual. Her appetite was gone too. In September she was hospitalized because of the abdominal pains, came out that the bowel was blocked. She was hospitalized twice more between September and December. In mid-November doctors gave a little hope and time, because the cancer was back. The fourteenth day of December, was the day she was released from the hospital for the last time. Urve was taken home by her son Peter and looked after by her husband Mihhail and her daughter Anne. She passed away silently in her sleep, few hours before Christmas Eve, surrounded by the people who loved her.

Funeral was held December 28th, at the local town church and she was buried in the local Järvakandi cemetery. She would have been 70 years old in April. Urve Rostin was not rich or famous, she was a simple woman, with simple wishes. She cared about her family and wanted only the best for them. She was a Great Person with capital letters.

Written by Maris-Johanna Tahk

See sai kirjutatud Inglise keele tunni tarbeks aga ma arvan et see tuli hästi välja ja Ta oli seda väärt et ma talle postituse pühendan nii et siin see on. Vead jäid sisse kuna ma olen suutnud parandatud töö ära kaotada. Tahaksin veel öelda neile lugejatele kes minuga palju suhtlevad, kui te küsite endalt miks ma teie ei rääkinud siis ma vastan et see ei ole selline asi mida ma nii muu seas välja ütlen. Ja veel ma ei ole numbritega sassi läinud, Kahekümne Kuus on pooleli ja see on väga erilisele inimesele loodan et saan selle kunagi valmis.

Soovin et et hindaksite rohkem inimesi oma ümber,
Teie Maris.