Ma ei tea päris täpselt, mis mul viga on aga ma olen inimest vastu liiga kuri. Nad lihtsalt käivad mulle oma tegudega mulle närvidele, vahel ka lihtsalt oma eksisteerimisega - kas selline tuju tuleneb liigsest väsimust või liiga väikest unest.
Hiljuti avastasin et ka mina vajan tähelepanu ja tunnen end hästi kui mulle tähelepanu pööratakse. Kuid see on libe tee. Arvan et tegin mõndadel hetkedel valesid otsuseid ainuüksi sellepärast et keegi vaataks minu poole, sest tahtsin tunda end olulisena. Tunda et ka mina lähen kellelegi korda kui aga ühel hetkel mõistsin et niimoodi ei saavuta ma midagi vaid nagu öeldakse " Out of side, out of mind". Ning hetkel mil ma kadusin ei tulnud keegi mind otsima, ning kui ma oleks viinud ellu oma plaani oodata kuni keegi tuleb, ei istuks ma hetkel arvuti taga ka ei kirjutaks neid lauseid, vaid külmetaks kuskil. Lõpuks jõudsin järeldusele et inimesed ei saa hoolida ega märgata inimest kes on väljamõeldud, vaid nähakse neid kes julgevad olla nad ise.
Algul tundus nagu poleks ma kellegagi sarnane kuid, mida rohkem inimesi tundma õpin seda rohkem avastan siit ja sealt mõne omaduse, mis meil ühine on. See tähendab, et ei ole me keegi nii unikaalsed kui arvame. Mind üllatab aga kõige rohkem see et need persoonid, kes mõni kuu tagasi tundusid hästi huvitavad ja ma ei tea mis kõik veel, on lähemal tundma õppimisel osutanud hoopis teist suguseks kui algul arvasin. Või olen mina nii palju muutunud, et väärtustan inimestes teisi omadusi ja oskusi. Seetõttu ei paku mulle huvi enam, need esimesed inimesed ning vaatan hoopis teiste poole.
Kuulan Paperweight by Joshua Radin
Loen, Oi pole ammu raamatuga lõpuni saanud, olen püsimatu ja NII palju raamatuid mida tahaks lugeda nii et pole ühegagi lõpuni saanud . Muidugi on kohustuslik kirjandus ka veel ja siis nii see lähebki. Pooleli on "Dekameron", "Uhkus ja Eelarvamus" ja "The Vampire Diaries Stefan´s Diaries 1- Origins". Lugemist ootab veel "Hamlet"
No comments:
Post a Comment