Üheteistkümnes on Tahtele.

Rääkiks teiel meie Reisist Kohtla-Nõmmele, hea reis oli. Seltskond oli täitsa norm, Ego-Poisid ei tülitanud meid eriti.
Kui olime mingi 2 tundi ja 40 minutit bussis istunud,selle ajaga jõdsin juba end hullult suureks mõelnud ja kuna ma sel päeval lauda ei saanud võtsin suusad ja mõtlesin et mis see ära siis ei ole läksin väiksema mäe otsa selle tõstuk värgiga ja hull-julgelt tahtsin alla lasta. Loomulikult tuli suur kiirus ja Mats-Ja-Maa-Ühendus. Võtsin keset mäge suusad jalast ja ei saanud neid enam tagasi. Kutsusin Mery appi, nagu kaks lolli jamasime nende suusadega. Mul juba et kõik see on märk et mind ei tohi suuskatele lasta ja et nüüd lõhkusin ära ka veel. Võtsin siis suusad kätte ja läksin koos Meryga sinna kus neid laenutati, et abi paluda. Need mehed olid seal sõbralikud ja küsisid kohe et mis juhtus, ma mingi et ma ei sa suuska enam jalga, üks tüüp vaatas seda ja ütles et sul on ju klamber lahti- klõks ja jälle kõik korras. Sumpasime siis tagasi mäele. See kord võtsin asja rahulikult ja läksin ainult natukene üles. Mery karjus siis mulle et "Sõida sahka , sõida sahka!!" Mul nagu et mis asi see sahk veel on? Ta Näitas siis mulle ja sain asja päris käpa. Lõpuks sai Päris mitu korda veel mäe otsast veel lastud.
Õhtu oli suht tore rääkisime juttu, vaatasime filme,mängisime Aliast ja Kelgukoeri, tegime aju rünnakuid Andrese stalilis. Meid mõjutas palju See Kelgukoerte mäng ja me tahtsime teha oma Krimiloo- kus tapame kõik inimesed kes kaasas on ära, ainult kas Siimu, Mari või Silveri jätame ellu- See ei õnnestunud väga. Kuna oli ees veel terve päev suusatamist läksime mingi 2 ajal magama. Ärkasin mingi enne üheksat Mery ja Marleni jutu ajamise peale. Hommik oli suur segatus kuna pidime kõik korda tegema, et kui mäelt tuleme ei peaks koristama. Siin kohas märkiks ära et Siim oskab päris hästi pudru keeta.
Teine päev mäel oli minu meelest super. Sain laua ja läksime mäele , Mery püüdis mind õpetada kanti sõitma aga ma ei olnud piisavalt kannatlik. Ta jäitsin mind sinikaid saama ja tõmmbas uttu. Päev möödus nii et ma ronisin üles, püüdisn alla sõita, kukkusin ja tõusin püsti, ronisn üles, puhkasin, tegin pilte, Saapad taas laua külge klampritega ja Alla minek, kukkumine ja jälle püsti. Ma ei jätnud oma jonni mis sest et põlved valusad ja mäe otsa raske ronida. Eelviimane kord kui üles ronisin Tõusin püsti ja see oli super, Laua tunnetus oli ei mingit kukkumist, lihtsalr kirjeltamatu tunne. Mega! Kui olin alla küsisn kelle ja mulle öeldi et varsti hakkame minema. Jooksin veel kärmelt mäe otsa aga see kord kukkusin taas, andsin alla ja läksin tagasi meie majakese poole. Siiani arvan et see lihas valu ja need sinikad olid väärt seda ühte perfekset sõitu. Ma aina üritasin ja trügisn, rühkisn mäe tipp ja lõpuks tuli välja ka. Ei antnud alla, kukkusin ja tõusin kohe püsti.

Ärge teiegi alla andke(me just õppisime estas tegusõnade kokku ja lahku kirjutamist aga ma ikka mõtlen pool tundi kas alla andma on kokku või lahku, õudne.),
Teie Maris.

Kuulake : Drake, Kanye West, Lil Wayne, Eminem - Forever