Kahekümne neljas on neile 7 inimesele kes minu pärast ei saanud GAG-ki

Kas see on loomulik et tegelikult, see mis asi päriselt on ei olegi nii hea kui ootus, soovid, unistused. Räägitakse et oi Eliitkool, sealt tuled ellu super haridusega jne. Aga minu esimene päev nii nimetatud Eliitkoolis ei näidanud mulle küll seda. Ma ei suutnud mõista miks, just mina sai nendest 7-mest põhikooli lõpetajast sinna sisse. Miks me üldse sinna tahtsime? – selle põhi küsimuse vastus on mul täielikult meelest läinud. Miks? Kuid ma ei nurise, seltskond on hea ja õhkkond on super.

Aga ikkagi Tunnen vahest end nagu oleks ma pusletükk mis on paigast ära. Sobita palju sa mind tahad, aga seda õiget kohta ei leia, kuna pusle millesse sa mind suruda üritada on täiesti vale. Aga see pole oluline. Oluline on see et ma mina sobituks vormi, mis on mulle ette antud.

Ma tunnen et nagu lollimast lollim loll ja kui keegi mulle veel seda ütleb siis, see tõestabki seda et ma just see olengi. See ei täheta et see ütleja seda tõsiselt mõtles ja ma tean et tegelikult et ta ütles seda ainult sellepärast et oli vihane aga siiski mina arvan et olen see lollakas idioot kes ainult teeskleb et ta teab ja oskab midagi kui reaalselt ei tee vahet lambal ja ninasarvikul. Just selline tunne mul on.

Täna mängisime kehalises poistega jalgpalli ja ma mõistsin lõpuks miks mulle see mäng meeldib -  sest ma armastan seda tunnet kui pall on kogemata liiga kaugele läinud ning siis jooksete sina ja üks teine tolvan võidu et seda palli kätte saada ( eriti tore on see siis kui vastaseks on üks klassi kiiremaid poisse ja sa tead et sul pole mingitki võimalust tema vastu saada aga sa jooksed ikkagi, lõpuks aga leiad et mõtlemast et miks sa nii aeglane oled, kuigi sa jooksed kõigest väest). Selle hetkel on nagu siht silme ees ja tulemus on varsti käes. Ma olen vist ikka tõeliselt  peast hulluks läinud. Aga selle teksti juures meenub mulle see lause “alice imedemaal”-st : Have I gone mad? I'm afraid so. You're entirely bonkers. But I'll tell you a secret. All the best people are.

Olen vist hetkel natukene tumedas kohas, kui nii võib öelda. Ma arvan et ma peaksin hetkel siin olema küll aga teiste põhjuste pärast. Miskipärast on mul tunne (mu selle postituse parasiit sõna, uus lemmik sõna vist) et ma peaksin olema kurb ja mures ja mida kõike veel aga ühtegi sellist tunnet pole mu sees. Ma tahan draamat oma ellu aga kui see siin on siis ei tunneta ma midagi, olen just kui kilpkonn kes on oma kilpi tõmbunud.

Sooviks teile siis midagi head ja sooja,
Teie, Maris.

Kuulan - The Pretty Reckless "Light Me Up"
Kui raamatu saan, loen natukene Antiik mütoloogiat – Trooja sõda ja selliseid asju.

Vektor ja skalaar ruulivad !!!!