Imelik on olla, lihtsalt olla. Nii et ma ei tee midagi , vot nii on imelik olla. Peaks ju koguaeg ringi sebima ja midagi tegema, ei tohiks ju nii olla et ma lihtsalt olen – õitsen nagu ema armastab öelda. Et saada tulemust tuleb ju liigutada, ega midagi ise ei liigu. Sina peab asjad liikuma panema.
Rääkisin teile kuidas mul on mõnikord tunne et ma ei kuulu kuhugi. Täna oli hoopis vastupidi. Istusime 8 kesti Kompressoris( üks sajast vana linna kohvikust, milles on maailma parimad ja suurimad pannkoogid) rääkisime juttu, sõime pannkooke, naersime ja mul lihtsalt käis klõks ja kõik tundus nii õige, nii hea. Tundus nagu olin leidnud oma koha, minu sell hetkel valitses rahu ja rõõm. Olime just kui kuskilt filmist välja võetud, Stseen näeks välja järgmine – Noored eliitkooli ( mulle see sõna eriti ei meeldi) 10 klassi õpilased, kes enamuses oli tuttavaks saanud alles paar nädalat tagasi, istuvad nüüd pärast 2 väsitavat kehalise tundi hubases vanalinna kohvikus nina ees kõige suuremad pannkoogid mida ma elus näinud olen. Naeru, mis tuleb nende lauast, on kuulda ka kohviku teise otsa. muud pole öelda Pannkoogid liitavad inimesi.
Selliste hetkede pärast ma vist elangi.
Viimasel ajal tunnen end nagu tahaks öelda nii palju aga ei oska leida sõnu mis oleks sobivad. Ja iga vastus mis ma kirjutan tundub olevat teemast mööda. nii ma hoiangi kõike endale, kardan põruda, nagu me kõik.
Et siis see kõik on juba ammu kirjutatud ja nüüd avaldan et teha tee puhtaks uutele mõtetele
Sooviks teile lund mitte seda soga, mis hetkel katab Tallinna, see juures ka vanalinna, tänavaid.
Teie Maris.
Ps! Kuulan - Andrew Ripp - You Will Find Me
Lugesin vahe peal läbi ka Marianne Harju “Talvehullus”, see on lugu tunnetest mis on valel ajal vales kohas. Julgus öelda seda mida tohiks on vajalik, sest sa kunagi ei tea kas on äkki veel keegi kes jagab sinu arvamust.
Tere Maris, ma avastasin, et keegi salapärane, kuid esialgu arusaamatu blogiaadressiga isik mööbeldab vahetevahel vilksamisi mu internetipäevikul. Kas tõesti, mitte et ma ei teaks :D, oled see sina? =)
ReplyDeleteAga tead, ma mööbeldaks ka vahel, kui novembri kuupäev ei ilutseks su pealehel :D.
Vot nii, see oli vihje. Aga kuidas sul GAG'is läheb? Me oleks võibolla klassikaaslased, sest tegin 1.klassi katseid. Päris halenaljakas on just meenutada, miks ma sinna ei saanud. Aga olen ka Jüri eluga väga rahul ning mõnes mõttes ka tänulik, et just siia kooli ikkagi tulin. 200 meetrit koolini, parim koolisöök. Kuidas sa üldse julgesid lahkuda, juba söögi pärast oleks pidanud siia jääma!:D
Jah blogimine on jäänud väga taha plaanile osalt selle pärast et pole aega aga osalt ka ma täpselt ei tea mille pärast.
ReplyDeleteGAGis on väga tore, JG koolitoitu igatsen täiega. Aga olen õnnelik et tegin selle otsuse.