Kahekümnes on Draamale, Sest on inimesi kes selleta elada ei suuda. Tahaks olla Lillelaps. XD

Ma Vajan RAHU!!!

Ma Parem ei võta osa teie sõjast, nii on üks laip vähem.

Olen olnud see kuu väga laisk blogija, üldse olen viimasel ajal olnud kuidagi uimane. Kevad ei midagi muud. Pole olnud mingit tugevat emotsiooni mille najal kirjutada. Mitu kord olen tahtnud midagi kirjutada aga pole nagu midagi tähtsat rääkida teile. Nagu ma juba ütlesin ei ole mul mingit tugevat tunnet olnud.

Ma ei saa aru, miks on teil vaja nii palju draamat ? Kogu aeg on teil miskit viga, küll on üks pugeja siis teine mõnitaja ja kolmas lihtsalt loll. Mind ei huvita eriti, mina tean kes minu vastu kästi käitub ja kui tahab siis rääkigu must taga mind nagu eriti ei huvita sees mis mu selja taga toimub. Ega ju mina see sitt inimene ei ole kes seda teeb. Ma tean et olen nüüd vana silmakirjatseja, sest ma ise räägin ka vahete-vahel teisi taga, aga see on ju tänapäevamaailmas normaalne. Tahaks ära teie Draama juurest, lihtasalt ära. Tahaks et kõik oleks nii lihtne, kui kas või paari aasta eest.

Sain kätte pere reliikvia Veneaegse Peegelkaamera Zenit TTL-i ning sellega seoses tuli mul just mõtte, et - Elu on just kui filmiga kaamera, seda sätitakse palju ennem pidi tegemist aga kui pilt on tehtud ei saa seda enam tagasi võtta. Nii nagu piltide ilmutamiseks pead terve filmi täis tegema, nii pead ka tegude tagajärje nägemiseks ootama ja ootamise ajal uusi ettevõtmisi korda saatma.

Vihkamine on kõige lihtsa emotsioon, muidugi peale ükskõiksuse. Kedagi vihata on palju lihtsam kui armastada, sest kui sa armastad kedagi siis paned sa kogu oma usu temasse. Et kedagi vihata ei pea sa teda teadma, sa ei pea süvenema tema tegude motiividesse, sa ei pea aru saama miks ta nii või naa moodi on. Sa pead lihtsalt olema ta vastu kuri, karm ja teda eemale tõukama kõigest, mis sa teed.

Rahu {Peace},
Tulevane LilleLaps Maris.

Kuulan : Hipi muusikat ma ei suudaks kunagi kuulata, nii et kuulan parem The Pretty Reckless - He loves You .

Üheksateistkümnes on täiesti tavaliselt erakordsele 24 aprillile.

Ma tahtsin blogida veel enne kui 24-st saab 25 aprill kuid see plaan läks luhta, kuna jäin joonistama ja ei pannud tähele et kell oli juba 0.15. -jah ma tõesti olen taas pliiatsid kätte saanud ja kustukummi ka vahepeal endale ärinud - ostsin 2, kaotasin 1, siis ostsin muljutava ka. Kui teil veab panen pildi ka, oma kritseldustest. Tahaksin õnnitleda ka kõiki, kes siis oma küpsust tõestamas käsid, ning isusid 6 tundi et kirjutada midagi millel tegelikult ei ole mõtet. Arvatavasti proovin võtta ühe 10-st teemast ja lähipäevadel midagi siia ilmutada. Teemad olid väga head ja ülimalt kirjutatavad. Unustasin vist eelmises postituses mainida et sain GAG-sse sisse. Nii et gümnaasiumis tuleb kõvasti tööd teha.

Valetamine on tänapäeval just kui enesest mõistetav elu osa. Valetatakse igapäev, iga minut ja lõppuks oled omadega nii sees et ei suuda isegi tõega midagi päästa. Miks see nii on? kardetakse siis tõesti nii väga tõde või hoopis olla sina ise. Teadmised on ju võim. Ma ise püüan nüüd vähemalt nädal aega puhast tõtt rääkida ja iga kord kui valetan tõmban kummi pingule ja lasen vastu kätt täiest jõust. Alustada tuleb ju ise endast ja seda ma teen. Valede vaba Week(nädal). Isegi pisi vale on vale, mis sest et see kellelegi halba ei tee ( vähemalt enamasti). Ei Valetamisele! Jah tõele!! Või midagi sellist.Nii sinna jäi mu aktivisti meel. Kas kõik mis ei ole tõde on vale? Või on ka kuskil selline hall ala. Muinasjutud ei ole ju tõde, kas siis ma valetan kui neid räägin?

Kuna ma loen "Valga Valka" ja seal on peategelase vend palgasõdur Iraagis, olen mõtlema hakanud et mis see sõda on? Üks suur teine teise maha nottimine muud ei midagi. Ja miks üldse sõda peetakse? Sest tal on seda mis mina tahan ja ta niisama mulle ei anna, siis lähen võtan jõuga, kuna olen tugevam. Hästi tore mis. Räägitakse et kui oled sõjas olnud ei suuda sa enam midagi sama pilguga maailma vaadata. Lugesin raamatut Meg Rosoff-i "Nii ma nüüd elan", kus peategelase armastus läks raamatu lõpuks hulluks, kuna nägi pealt sõja jubedusi. Ma olen vits teie meelest väga hull kui ütleks, et ma tahaks minna ja näha seda sõda ning tahaks aidata neid sõdurid seal kuskil Afganistaanis või Iraagis või kus iganes. Võibolla ma siis mõistaks neid inimesi kes jätavad maha oma peret et minna ja luua kord kuskil mujal.
Sain inspiratsiooni ka raamatust, nimelt hakkan oma ema kutsuma Raadiumikuks. Kuna ta on väga radioaktiivne ja pahvatab ning hävitab minu hea tuju. Raamatus kutsub poiss oma ema Aatomikuks, kuna ema on üle energiline. Ma küll kaalusin ka nimesid Dünamitik ja Uraanik aga Raadiumik on kõige parem. Nime otsimisel õpisin ära ka Nitroglütseriin valemi (keemik nagu ma olen) - C3H5N3O9. Parim nimetus oleks loomulikult Nitroglütseriinik aga see on liiga pikk.
Üks lõik teile siis ka raamatust "Valga Valka" -
Ma saan muidugi aru, et kõik niisugused mõtted saatusest on üks suur jama ja laste muinasjutt, aga muinasjuttudega on ennast vähemalt hea lohutada. Need on vaimule nagu doping. Annavad jõudu elamiseks, ja eks seepärast maailma rahvad neid nii palju loonud ongi.

Tõde, mõistmist ja muud paremat soovides,
Teie Maris.

Kuulan - Nickelback - Hero
Loen - ikka "Valga Valka" Hakkan vist vaikselt mõistma raamatu pealkirja.

Kaheksateistkümnes on Paber Lennukile, Vähemalt ma arvan nii.

Olen olnud natukene blogi suhtes natukene hooletu ja pole kaua aega kirjutanud, aga loodan oma viga parandada. Pole lihtsalt piisavalt mõtteid olnud. Kuna ma ei saa Paber Lennukit, kui kujundit endalt peast välja siis, on vaja sellest kirjutada. Nii siit ta siis tuleb - Kaheksateistkümnes postitus mis on pühendatud siis Paber Lennukitele

Terve oma elu ajame taga midagi mis on kättesaamatu. Kes otsib tõde, kes armastust, kes võrdsust. Veel ma ei tea mis on kättesaamatu minu jaoks, arvatavasti Segu neid kolmest või rohkematest asjadest, aga ma loodan et Saan kunagi aru mida on mõtet otsida ja mis Leiab tee minuni ise.

Viimasel ajal oli palju igasugustel üritustel käinud ja see on kuidagi väga hea. nimelt käisime Ott Leplandi (Palngust) kuulamas/vaatamas ja siis Kevad Tantsul ( või oli see ball, mina ei tea) ja homme meie päris oma Kooli teatrit vaatama ja siis kolmapäeval plaanisime minna Solarisse raamatu "NullPunkti" Esitlusele minna. Loodan et tulevikus jätkan samas vaimus, sest hea on saada kodust välja.

Kuna teema läks juba raamatutele ja sealt viin teema sujuvalt kirjutamisele siis tahaksin öelda et, Olen natukene närvis kui me kirjutasime eelmine nädal kirjandit ja õpetaja ei olnud neid veel ära parandanud. Teemaks võtsin midagi säärast nagu "Noori varitsevad ohud" aga kui kõik teised kirjutasid alkoholist, narkootikumidest ja suitsetamisest siis mulle lõi hoopis pähe see kuidas Noori peetistatakse ja neilt röövitakse isikupärasus. Kui ma 2 tunni lõpuks õpetajale ütlesin ja küsisin kas see on normaalne või kaldusin teemast kõrvale siis kiitis ta mul teema valikut ja ütles et see teotab huvitav tulla, ning seda ma loodan. Loodan et ta ei loe mu kirjandit vaid selleks et vigu leida vaid ka selleks et teda huvitab. Ülim lootus on saada almanahhi aga vaevalt. Püüdsin isegi komasid panna et tal vähem tööd oleks ja te ma saaks õigekirja eest rohkem kui 1 punkti nagu tavaliselt. See ongi nii et sisu alati max ehk 20 p, stiil mingi 4-5, ja see teine asi mis mul meelde ei tule on ka mingi 4-5 aga õigekirjaga põrun täiega, eriti nende komadega vihkan neid.

Leiutasin ka natukene -

Paber lennuk lendab välja ühest pilvelõhkuja kõrgema korruse akendest. Valge, siiras, peaaegu puhas Paber Lennuk, Tal on raske ülesanne - Kanda surematuid sõnu. Kuid mis seal kirjas on ei tea keegi teine kui kirjutaja ise. Nii ta hõljub meie mustas Linna õhus. Ikka aina alla poole, kuna gravitatsioon nõuab seda. Paber ei ole keegi, et seda eirata, ka tema peab jälgima reeglid nagu kõik teised.
Pilvelõhkujas on Paarsada inimest aga keegi peale lendulaskja ei märka Lennukit. Paber Lennuk jätkab oma teed kellegi teadmata, Tasa , tasa jõuab lõpuks tihedalt inimesi täis kõnniteele kus trambitakse ta mõtlematult jalge alla. Keegi ei märka, ei pane tähele sest kõigil on liiga kiire oma elu elamisele et märgata teiste muresid, rõõme. Nii ei saagi keegi kunagi teadma mis seal kirjas oli ja mis oli Paber Lennuki ülesanna oma lühikese elu jooksul. võib vaid arvata Et selleks oli Panna teisi märkama, Panna inimesi hoolima. Ta kukkus oma ülesande aga 100%-liselt läbi, kuna ainuke, kes märkas, kes hoolis olin mina aga mina olin liiga kaugel et Lennukit kätte saada. Mina olin Teiselpool Helesinist unistust, Olin Reaalsuses.

Loodame et teie elu on kui Õunu täis õunapuu ning soovin teile palju päikselisi päevi et need õuna saaks ikka väga magusaks ja punaseks.
Teie Maris.

Kuulan - B.o.B - Airplanes Feat. Hayley Williams , kuna pärast selle laulu kuulamist on mu mõtted Lennanud Paber Lennukite juures.

Loen - Sain Lõpuks kaua oodatud Raamatu Raamatukogust Jaan Tangsoo "Valga Valka". Alles alustasin nii et ei oska veel midagi arvata see pärast lugege lühitutvustust - Jaan Tangsoo uus teravasüžeeline romaan “Valga Valka” on nooruki mina-vormis pihtimus oma elust kodus, kus valitseb sõna tõsises mõttes põrgu – perekonda rusub Iraagis teeniva vanema poja saatus ja invaliidist isa, kes on alkohoolik. Lohutust leiab nooruk vaid internetti põgenedes, kust leiab sõbranna, kes osutub hiljem tema poolõeks.

Seitsmeteistkümnes on Lootusele, Mis Sureb Eelviimasena.

2 nädalat pole teile kirjutan ja viimane aeg et Märtsi kuusse veel viimane postitus suruda. Nii siis siit ta tuleb.

Ma pole just ehete inimene aga mul on üks sõrmus, mille ma leidsin puht juhuslikult ja ema juttu järgi kuulus kunagi mu vanaemale. See oli olnud just mingi hull kallis ega midagi aga mulle meeldis see et see oli olnud vanaema oma ja siis ema oma ja nüüd minu oma. Kuna ma olen täielik tuulepea siis suudan ma seda ikka ja jälle ära kaotada. Näitaks olid meil ujumis võistlused ja ma võtsin selle ära panin kappi sinna kuhu oma pluusigi viskasin ja pärast panin riidesse ja võtsin pluusi ära aga Sõrmuse unustasin ja nii see lendas vist koos pluusiga kapist välja. Märkas mingi pool tundi pärast seda et mul pole sõrmust sõrmes ja läksin seda otsima, ei leidnud. Käisin järgmisel päeval küsimas et äkki nad leidsid aga ei midagi. Olin hästi kurb, sest see oli mulle kuidagi omaseks saanud. Ma olen tavalist ikka kurb kui midagi ära kaotan mis mulle meeldib. Veerandi viimasel päeval kui hakkasin bussile minema ootasin Kaid, kuna olin enne teda riidesse saanud. pistsin juhuslikult käe tasku ja vaatan mis ümar asi see seal on - Sõrmus. Ma ei kujuta ette ka kuidas see sinna sai. See oli küll mingi ime. Tõsiselt ma hakkasin mõtle mingile maagiale pärast seda. Pärast leidu olin ma seitsmendas taevas kuna ma arvan et see on nagu mu talisman või midagi. Mul on natukene sihukene loll usun et kui sa kirjutad pastakaga nt mingid vene keele sõnu tunnis, siis kui töö on siis tuleb parem tulemus kuna pastakale on need sõnad tuttavad või midagi. Nii ka sõrmusega ma usun et kui kannan seda siis ta võtab kõiki kogemusi ja teadmisi ja energiat sisse mis minagi. Natukene loll jah, Eks ma olengi natukene imelik. Ma tahtsin oma jutuga jõuda tegelikult siiani et ma tegin kooki, sõtkusin kätega taignat ja võtsin sõrmuse ära ja unustasin tagasi panna, nüüd ta siis jälle rändab kuskil. Igatsen seda. Miks on nii et ma tahame alati asju mida meil pole võimalik saada? või igatseme neid siis kui me nad kaotame? Miks? Kas keegi teab vastust? Vaevalt. See on lihtsalt nii nagu on olemas gravitatsiooni jõud või me teame et 1+1=2 mitte 3 ega 4.

Mu jutus oli mitu korda mainitud juhust ja viimasel ajal olen ma arvanud et Elu on üks suur juhuste kokku langemine. Ma ma loodan et see on hea.

Aeg ei peatus siis kui midagi ebameeldivat ootab ees. Aeg peatub siis kui on ees midagi head. Ja võibolla on ootamine palju parem kui asi ise. Ajaga pole mõtet sõda pidada ta võidab alati.

Tegin sihukese lehe ka - http://undreamabledream.tumblr.com/ - seal on mõned välk mõtet ja mulle inspiratsiooni andvad pildid ja tulevikus ka laulud või mõned teised heliklipid ja videod.

Häid juhuseid, Kordaminekuid ja Aega just täpselt nii palju kui teil vaja läheb.

Teie Maris.

Kuulan : Beyoncet üldiselt, ta pani paika asja, mida mina püüan sõnastada juba mingi 2 nädalat. Näiteks võite kuulata Beyonce - Disappear

I try to reach for you, I can almost feel you - You're nearly here - and then You disappear.

Kuueteistkümnes on Ailenile, kuna ta alati leiutab midagi head ja tal varsti B-Day.

Mis mõtet on blogil kui ma siin ei saa aus olla.

Vahest on tunne et saataks kõik kuradile. Ja aeg-ajalt väikest viisi teen seda. Mõne halva päeva pärast ei ole ju mõttet lõhku kõike seda mida aastatega olen ehitanud, kui mitte päris aastatega siis kuude ja päevadega küll.

Eilne päev tõestas jälle 2 asja, mis tegelt on ainult minu Naiivsuse tõttu mul ununenud, -
Esiteks olen ma nähtamatu, tähtusetu ja olen olemas ainult siis kui keegi mult midagi tahab. Ta ei märka mind kunagi, sest ta ei taha mult midagi, ta on ise perfektne. Perfektne on natukene liiga tugev sõna, ütleme nii et tal on kõik olemas. Nime ma ei hakka mainima, kes teavd need teavd, kes ei neil pole vaja teada. Niisiis olen nähtamatu, Mõttetu. Ma isegi ei saa aru miks ma olemas olen.
Teiseks on mõndade jaoks end minu sõbraks pidamine väga lihtne. Olen siis sõber kui sa mulle midagi salatuslikku usalda ja ma seda teistele edasi klatšita saan. Mudju jooksen sinu juurest ära, sest kellegil teisel on täna nätsu. Ja siis mõtled miks ma sind ei usalda. Tegelt nii või naa saad sa teada sest keegi teine, kes oli seal kui mul oli vaja rääkida teab seda. Ta ei ole kõige usaltuslikum isik, kuna saladuse esimest poolt kuulisid Mu "sõbrad" temalt. Kuid on olemas ka Õnneks Päris sõpru. Kes Ei hinda mind ja mu tegusid. Ma arvan et me Aileniga teame et see on viimane aasta koos nii et võtame kõik mis annab ja naudime veel seda aega. Loodan aga sügavalt et me järgmine aasta võõrkas ei jää. Sest kelle ma siis hommikuti oma küpsetisi viin, oki viimasel ajal pole viitsinud küpsedada aga arvan et kui veab saata homme muffineid, kuna see muffini pulber vaatab mulle kapsi nii kurvalt otsa.

Kas te ei arva et lumi teeb kõike paremaks? Lumi on ilus ja valge matab enda alla kõik koleda. ise olles nii ..... hea, süütu ? Ma ei leia õiget sõna. Igal juhul on Lumi hea, isegi mu tuju tõstab hommikul, kui ma bussi sõidust masekat tahan saada, ei juhtu seda, sest ma näen siis kuidas Päike nii Perfektselt Lumel mängib ja ma mõtlen et maailmas peab olema midagi head ka mulle. Peab olema, Kuidas saab mitte olla kui see vaatepilt on nii ilus?

Kõik me otsime kellegi heaks kiitu. On Vajatus end tõestada. Olla milleski teistest parem, osavam. Nii ma ajame taga valesid asju, Ootame valesid sündmusi. Nii ma ootan igat päeva, ootan et ootada ja loota. Ootan oma munasjuttulist lõppu mis kunagi ei saabu, kuna ma ei ole printsess ja ei ela losiss.


Ma ei teagi mida Teile soovida,
Armastusega ja Heade mõttetega ning soovidega,
Teie Maris.


Kuulab : Oasis - WonderwallKirjeltab mu hetkelist meeleolu.

Miskit / Something.

*****

Dear to dream.
Dear to hope.
Dear to Love.
But it never lasts,
because it is never enough.
Nothing is eternal.

*****

Tulipunane lint,
Suve värvites põllul.
On just kui halb enne.
Mina sellest ei hooli,
sest on ainult hetked.
Nii ma astun julgelt edasi,
vastu halvale ja heale.
Kuna teiselpool põldu ootab, midagi head,
ootab mind mu õnnelik lõpp.

*****

Elu,
mis on elu?
Kas lihtsalt sõna,
või midagi hoopis tähendus rikkamat?
Kas elu on rõõmurikkas ja lõbus,
või kurb ja nukker?
Kas ma saan ise oma elu juhtida?
Jah, saan küll, kui tahan.
Ma saan valida mida teen.
Ma tean, mida teen ja tean millised on tagajärjed.
Kas tead mida teha tahad?
Sa vaatad mulle otsa ja ütled
" Ei, Ma ei tea!"
Ja jääd sügavalt mõttesse,
vaatad tühjusesse ,
ja jääd minust tumetasse öösse.
Lõpuks näed selgust oma mõttetes
ning hüüad " Nüüd Ma tean, tean mida teha tahan!"
Kuid on liiga hilja.

*****

Nagu amy ütleb: Ärgu olgu häbi öelda seda, millest ei ole häbi mõelda.

Kuulan - TERRIFIED by Katharine Mcphee

Viieteistkümnes on Vendadele Grimmidele.

Eelmises postituses kirjutasin kui hea on unustada, Kuid nüüd tagasi maa peale ja tõele näkku vaadata on palju valusam kui arvata oskasin.
Ma tänan Vendi Grimme, et nad Panid kirja "Tuhkatriinu" ja teised muinasjuttud. Ma tänan neid et nad suutsid mind uskuma panna, et mitte kõige populaarsemad/kenamad/Targemad jne. tütarlapsed võivad saada endale need populaarsed/ ilusad/ tarkad jne noormehed. Ma tänan neid, selle eest et nad mind ikka ja jälle suutavad mind petta. Ma tänan neid südame põhjast, Sorry süda on Ainult lihas ja sellel pole tundeid. Ma tänan neid, et On suutnud mind panna armastusse uskuma, nagu väike laps usub päkapikutesse, kuid üks päev saab ta teada et tegelikult ei ole päkapikke ja on kurb et tema maailm lõhuti kiltuteks nagu klaaspeegel seinal, mille sisse ta nüüd iga päev vaatab ja küisib endalt kas ta on küllalt hea/ilus/jne. Ma tänan neid, sest tänu nendele ei suuda ma mõista miks pärisest elu nii karm on. Miks päriselt ei tule printse valgetel hobustel ja ei vii printsesse oma lossi? Teglikult viivad nad küll , aga ainult päris pritsesse. Isehakanuil pole lootust ja kui tõele näku vaadata pole ma mingi printsess ja pole kunagi tahtnud ka olla. Kuhu jäävad haljatest ristiemad ja ilusad kleidid? Nad jäävad sinna kuhu ka õnnelikud lõpud ja igavene armastus, tähentab et 7 maa ja mere taha, Ei-Kunagi-Maale. Nad jäevad sinna ja ei tule kunagi meie sekka, sest neil pole siin kohta.

Kardan, Kardan, Kardan. Kardan tundmatust. Kardan muutusi. Kardan kaotusi. Kardan rutiini. Kardan elu. Kardan hirmu kartmise ees. Kardan et ma pole küllalt hea. Kardan läbipõleda. Kardan et ei saa hakkama. Kardan kõike. Miks aga Karta kui kardad kõike? Karta tuleb Ainult hirmu/kartust. Rahu, seda ma vajan ja eneseusku ka. Siis saaks kõik korda, siis saan ma hakkama. Teised usuvad minusse aga mina mitte. Miks? Ei oska vastust anda, tean vaid et nii see on. Muutus võib olla hea. Arvan et eelmine muutus oli. Arvan et just nende inimeste pärast kellega ma 7 klassis koos olin, Kasvasin ma suureks. Hakkasin vahet tegema heal ja halval. Kui poleks olnud neid siis jumal teab kui naiivne ma praegu oleks. Kuid arvan et mul on veel ruumi kasvada veel suuremaks ja järjekorde muutus annaks sellele tõuke. Peame ju oma piire aina kaugemale lükkama ja astuma välja sellest mis on turvaline, hea ja tuttav. Tuleb minna sinna kus saad kasvada, areneda ja õppida. Mida rohkem inimesi ma tunnen seda parem inimene ma olen, võib ju nii olla. Ma mäletan suve, kui jalutasime Lemmega( vana muusikakooli õpetaja/hea sõber) bussi peatuse poole ja ta küsis et mida teinud olema ja mul polnudgi midagi tähtsat rääkida, siis küsis ta et Kas ma tulen gümnaasiumisse linna. See mõtte tundus nii võõras, nii imelik. Kuid arvatavsti see pani dominood kukkuma, seemene kasvama. Sel ajal polnud ma vist isegi mõtelnud sellest et tuleks linna kooli. Nüüd teen katseid, kui ma julguse kokku võtan.
Püüan end siin veenda et see on õige samm. Püüan mõelda et ma pole hale ja saan sisse. Kuid siiski ma kardan, kardan ja KARDAN!!!! Mul on surma hirm- kui see ültse mõni väljend on, mida see küll tähentab? Surma hirm- kas nagu hirm surma ees ? või et Kardan nii kõvasti et suren ära? Näete jah, Juba hakkan lolliks minema. Errrorrr!

Julgust, Eneseusku ja Tarkust,
Teie Maris.

Kuulan : "Alice" Avril Lavigne