Üheksateistkümnes on täiesti tavaliselt erakordsele 24 aprillile.

Ma tahtsin blogida veel enne kui 24-st saab 25 aprill kuid see plaan läks luhta, kuna jäin joonistama ja ei pannud tähele et kell oli juba 0.15. -jah ma tõesti olen taas pliiatsid kätte saanud ja kustukummi ka vahepeal endale ärinud - ostsin 2, kaotasin 1, siis ostsin muljutava ka. Kui teil veab panen pildi ka, oma kritseldustest. Tahaksin õnnitleda ka kõiki, kes siis oma küpsust tõestamas käsid, ning isusid 6 tundi et kirjutada midagi millel tegelikult ei ole mõtet. Arvatavasti proovin võtta ühe 10-st teemast ja lähipäevadel midagi siia ilmutada. Teemad olid väga head ja ülimalt kirjutatavad. Unustasin vist eelmises postituses mainida et sain GAG-sse sisse. Nii et gümnaasiumis tuleb kõvasti tööd teha.

Valetamine on tänapäeval just kui enesest mõistetav elu osa. Valetatakse igapäev, iga minut ja lõppuks oled omadega nii sees et ei suuda isegi tõega midagi päästa. Miks see nii on? kardetakse siis tõesti nii väga tõde või hoopis olla sina ise. Teadmised on ju võim. Ma ise püüan nüüd vähemalt nädal aega puhast tõtt rääkida ja iga kord kui valetan tõmban kummi pingule ja lasen vastu kätt täiest jõust. Alustada tuleb ju ise endast ja seda ma teen. Valede vaba Week(nädal). Isegi pisi vale on vale, mis sest et see kellelegi halba ei tee ( vähemalt enamasti). Ei Valetamisele! Jah tõele!! Või midagi sellist.Nii sinna jäi mu aktivisti meel. Kas kõik mis ei ole tõde on vale? Või on ka kuskil selline hall ala. Muinasjutud ei ole ju tõde, kas siis ma valetan kui neid räägin?

Kuna ma loen "Valga Valka" ja seal on peategelase vend palgasõdur Iraagis, olen mõtlema hakanud et mis see sõda on? Üks suur teine teise maha nottimine muud ei midagi. Ja miks üldse sõda peetakse? Sest tal on seda mis mina tahan ja ta niisama mulle ei anna, siis lähen võtan jõuga, kuna olen tugevam. Hästi tore mis. Räägitakse et kui oled sõjas olnud ei suuda sa enam midagi sama pilguga maailma vaadata. Lugesin raamatut Meg Rosoff-i "Nii ma nüüd elan", kus peategelase armastus läks raamatu lõpuks hulluks, kuna nägi pealt sõja jubedusi. Ma olen vits teie meelest väga hull kui ütleks, et ma tahaks minna ja näha seda sõda ning tahaks aidata neid sõdurid seal kuskil Afganistaanis või Iraagis või kus iganes. Võibolla ma siis mõistaks neid inimesi kes jätavad maha oma peret et minna ja luua kord kuskil mujal.
Sain inspiratsiooni ka raamatust, nimelt hakkan oma ema kutsuma Raadiumikuks. Kuna ta on väga radioaktiivne ja pahvatab ning hävitab minu hea tuju. Raamatus kutsub poiss oma ema Aatomikuks, kuna ema on üle energiline. Ma küll kaalusin ka nimesid Dünamitik ja Uraanik aga Raadiumik on kõige parem. Nime otsimisel õpisin ära ka Nitroglütseriin valemi (keemik nagu ma olen) - C3H5N3O9. Parim nimetus oleks loomulikult Nitroglütseriinik aga see on liiga pikk.
Üks lõik teile siis ka raamatust "Valga Valka" -
Ma saan muidugi aru, et kõik niisugused mõtted saatusest on üks suur jama ja laste muinasjutt, aga muinasjuttudega on ennast vähemalt hea lohutada. Need on vaimule nagu doping. Annavad jõudu elamiseks, ja eks seepärast maailma rahvad neid nii palju loonud ongi.

Tõde, mõistmist ja muud paremat soovides,
Teie Maris.

Kuulan - Nickelback - Hero
Loen - ikka "Valga Valka" Hakkan vist vaikselt mõistma raamatu pealkirja.