Viieteistkümnes on Vendadele Grimmidele.

Eelmises postituses kirjutasin kui hea on unustada, Kuid nüüd tagasi maa peale ja tõele näkku vaadata on palju valusam kui arvata oskasin.
Ma tänan Vendi Grimme, et nad Panid kirja "Tuhkatriinu" ja teised muinasjuttud. Ma tänan neid et nad suutsid mind uskuma panna, et mitte kõige populaarsemad/kenamad/Targemad jne. tütarlapsed võivad saada endale need populaarsed/ ilusad/ tarkad jne noormehed. Ma tänan neid, selle eest et nad mind ikka ja jälle suutavad mind petta. Ma tänan neid südame põhjast, Sorry süda on Ainult lihas ja sellel pole tundeid. Ma tänan neid, et On suutnud mind panna armastusse uskuma, nagu väike laps usub päkapikutesse, kuid üks päev saab ta teada et tegelikult ei ole päkapikke ja on kurb et tema maailm lõhuti kiltuteks nagu klaaspeegel seinal, mille sisse ta nüüd iga päev vaatab ja küisib endalt kas ta on küllalt hea/ilus/jne. Ma tänan neid, sest tänu nendele ei suuda ma mõista miks pärisest elu nii karm on. Miks päriselt ei tule printse valgetel hobustel ja ei vii printsesse oma lossi? Teglikult viivad nad küll , aga ainult päris pritsesse. Isehakanuil pole lootust ja kui tõele näku vaadata pole ma mingi printsess ja pole kunagi tahtnud ka olla. Kuhu jäävad haljatest ristiemad ja ilusad kleidid? Nad jäävad sinna kuhu ka õnnelikud lõpud ja igavene armastus, tähentab et 7 maa ja mere taha, Ei-Kunagi-Maale. Nad jäevad sinna ja ei tule kunagi meie sekka, sest neil pole siin kohta.

Kardan, Kardan, Kardan. Kardan tundmatust. Kardan muutusi. Kardan kaotusi. Kardan rutiini. Kardan elu. Kardan hirmu kartmise ees. Kardan et ma pole küllalt hea. Kardan läbipõleda. Kardan et ei saa hakkama. Kardan kõike. Miks aga Karta kui kardad kõike? Karta tuleb Ainult hirmu/kartust. Rahu, seda ma vajan ja eneseusku ka. Siis saaks kõik korda, siis saan ma hakkama. Teised usuvad minusse aga mina mitte. Miks? Ei oska vastust anda, tean vaid et nii see on. Muutus võib olla hea. Arvan et eelmine muutus oli. Arvan et just nende inimeste pärast kellega ma 7 klassis koos olin, Kasvasin ma suureks. Hakkasin vahet tegema heal ja halval. Kui poleks olnud neid siis jumal teab kui naiivne ma praegu oleks. Kuid arvan et mul on veel ruumi kasvada veel suuremaks ja järjekorde muutus annaks sellele tõuke. Peame ju oma piire aina kaugemale lükkama ja astuma välja sellest mis on turvaline, hea ja tuttav. Tuleb minna sinna kus saad kasvada, areneda ja õppida. Mida rohkem inimesi ma tunnen seda parem inimene ma olen, võib ju nii olla. Ma mäletan suve, kui jalutasime Lemmega( vana muusikakooli õpetaja/hea sõber) bussi peatuse poole ja ta küsis et mida teinud olema ja mul polnudgi midagi tähtsat rääkida, siis küsis ta et Kas ma tulen gümnaasiumisse linna. See mõtte tundus nii võõras, nii imelik. Kuid arvatavsti see pani dominood kukkuma, seemene kasvama. Sel ajal polnud ma vist isegi mõtelnud sellest et tuleks linna kooli. Nüüd teen katseid, kui ma julguse kokku võtan.
Püüan end siin veenda et see on õige samm. Püüan mõelda et ma pole hale ja saan sisse. Kuid siiski ma kardan, kardan ja KARDAN!!!! Mul on surma hirm- kui see ültse mõni väljend on, mida see küll tähentab? Surma hirm- kas nagu hirm surma ees ? või et Kardan nii kõvasti et suren ära? Näete jah, Juba hakkan lolliks minema. Errrorrr!

Julgust, Eneseusku ja Tarkust,
Teie Maris.

Kuulan : "Alice" Avril Lavigne