Seitsmeteistkümnes on Lootusele, Mis Sureb Eelviimasena.

2 nädalat pole teile kirjutan ja viimane aeg et Märtsi kuusse veel viimane postitus suruda. Nii siis siit ta tuleb.

Ma pole just ehete inimene aga mul on üks sõrmus, mille ma leidsin puht juhuslikult ja ema juttu järgi kuulus kunagi mu vanaemale. See oli olnud just mingi hull kallis ega midagi aga mulle meeldis see et see oli olnud vanaema oma ja siis ema oma ja nüüd minu oma. Kuna ma olen täielik tuulepea siis suudan ma seda ikka ja jälle ära kaotada. Näitaks olid meil ujumis võistlused ja ma võtsin selle ära panin kappi sinna kuhu oma pluusigi viskasin ja pärast panin riidesse ja võtsin pluusi ära aga Sõrmuse unustasin ja nii see lendas vist koos pluusiga kapist välja. Märkas mingi pool tundi pärast seda et mul pole sõrmust sõrmes ja läksin seda otsima, ei leidnud. Käisin järgmisel päeval küsimas et äkki nad leidsid aga ei midagi. Olin hästi kurb, sest see oli mulle kuidagi omaseks saanud. Ma olen tavalist ikka kurb kui midagi ära kaotan mis mulle meeldib. Veerandi viimasel päeval kui hakkasin bussile minema ootasin Kaid, kuna olin enne teda riidesse saanud. pistsin juhuslikult käe tasku ja vaatan mis ümar asi see seal on - Sõrmus. Ma ei kujuta ette ka kuidas see sinna sai. See oli küll mingi ime. Tõsiselt ma hakkasin mõtle mingile maagiale pärast seda. Pärast leidu olin ma seitsmendas taevas kuna ma arvan et see on nagu mu talisman või midagi. Mul on natukene sihukene loll usun et kui sa kirjutad pastakaga nt mingid vene keele sõnu tunnis, siis kui töö on siis tuleb parem tulemus kuna pastakale on need sõnad tuttavad või midagi. Nii ka sõrmusega ma usun et kui kannan seda siis ta võtab kõiki kogemusi ja teadmisi ja energiat sisse mis minagi. Natukene loll jah, Eks ma olengi natukene imelik. Ma tahtsin oma jutuga jõuda tegelikult siiani et ma tegin kooki, sõtkusin kätega taignat ja võtsin sõrmuse ära ja unustasin tagasi panna, nüüd ta siis jälle rändab kuskil. Igatsen seda. Miks on nii et ma tahame alati asju mida meil pole võimalik saada? või igatseme neid siis kui me nad kaotame? Miks? Kas keegi teab vastust? Vaevalt. See on lihtsalt nii nagu on olemas gravitatsiooni jõud või me teame et 1+1=2 mitte 3 ega 4.

Mu jutus oli mitu korda mainitud juhust ja viimasel ajal olen ma arvanud et Elu on üks suur juhuste kokku langemine. Ma ma loodan et see on hea.

Aeg ei peatus siis kui midagi ebameeldivat ootab ees. Aeg peatub siis kui on ees midagi head. Ja võibolla on ootamine palju parem kui asi ise. Ajaga pole mõtet sõda pidada ta võidab alati.

Tegin sihukese lehe ka - http://undreamabledream.tumblr.com/ - seal on mõned välk mõtet ja mulle inspiratsiooni andvad pildid ja tulevikus ka laulud või mõned teised heliklipid ja videod.

Häid juhuseid, Kordaminekuid ja Aega just täpselt nii palju kui teil vaja läheb.

Teie Maris.

Kuulan : Beyoncet üldiselt, ta pani paika asja, mida mina püüan sõnastada juba mingi 2 nädalat. Näiteks võite kuulata Beyonce - Disappear

I try to reach for you, I can almost feel you - You're nearly here - and then You disappear.