Kahekümne teine on lihtsuse võludele ja keerulisuse poeesiale.

 Õnn – Elu raskeim ülesanne. Raske saavutada, keeruline hoida. Hetkes on kõik hästi ja see on peamine.

Kui lihtne see mu peas tundub, olla õnnelik. Mis seal keerulist saab olla? Aga tegelikkuses on õnnel teine tähendus, mida ma veel ei tea.
Vahel tuleb jätta maha muretsemine ja olla isekas, kuna ainult tehes seda mida ise soovid suudad olla õnnelik. Kindlasti teid huvitab mida mina teha tahan? Mina tahan teha palju ja suuri asju, kuid kas tagab mulle õnne ei tea ma veel isegi. Praegusel aja hetkel tahaks ma raamatu läbi lugeda.

Miks oli kõik väiksena lihtsam? Sest me olime väiksed ja lollid ning ei teadnud maailmast midagi. Vaatasin rannas oma 2 aastat õde, kes mängis käsi-käes väikese vene poisiga. See et nad rääkisid erinevaid keeli ei omanud mingit tähtsust. Polnud mingit viha, vaid ainult rõõm. Õde, keda, kutsume Etsiks, naerab iga päev 100 korda rohkem kui mina. Ta leiab rõõmu pea igas pisikeses asjas ja ma kadestan teda selle pärast, sest mina ei oska seda teha.

Ma tunnen end palju mugavamalt, kui olen väikeste laste seltskonnas või mõni neist on minuga kui lähedal on palju täiskasvanuid. Kuna mul on tunne et, mida vanemaks inimesed muutuvad seda rohkem nad sind hindama ja arvustama hakkavad. Ma olen juba piisavalt vana et olla ka juba üks neist nii öelda suurtest inimestest, kuid ma ei tunne et kuuluksin sinna kategooriasse. Ma mäletan, kui olin ise veel paras präänik ning vaatasin et küll need 9-tikud on alles suured/vanad aga kui ma ise nii vanaks sai ei tundud ma end küll nii vanana. Imelik on lausa mõelda et varsti lähen Tallinnasse gümnaasiumisse ja vanem vend kolib ühikasse mis asub kuskil Tartus. Kõik muutub, loodan et paremuse poole.

Keerukaid ülesandeid, lihtsaid vastuseid ning palju tahtmist lahenduse otsimiseks.
Teie Maris.

Kuulan : Missy Higgins - Where I Stood , Vana aga hea.
Loen : Chris Kala “Ebaõnnestunud!” – loeks vahest just kui oma mõtteid, ainult 1000 korda paremini sõnastatult. Ta paneb mind uskuma et …..