Kolmakümnes on Sellele pusle tükkile mis on kaotsi läinud ja tema pärast ei saagi näha tervet pilti.

 Nagu ma märkan päikest tavaliselt ainult 2 korda päevas -  siis kui ta tõuseb ning kui ta loojub. Täheldavad inimesed teisi inimesi tavaliselt ka ainult 2 korda - siis kui nad sünnivad ja siis kui nad surevad....

Ammu kirjutasin, nüüd avaldan - 

Tänane hommik oli pea perfektne. Mul ei olnud kordagi tunnet et ma ei kuulu siia, kordagi ei mõtlenud ma sellele mis mind täna ees ootab. Mida ma täna tegema pean ja mis kodused ülessanded mul jälle tegemata olid. Ma olin kõigega rahu teinud. See oli lihtsalt kirjeltamatu tunne. Steen oli järgmine – hämar hommiku tund, ootasin soe termostassi käes bussi, vihma tibutas väga veidi. Kõrvades klappid hea muusikaga. Olin eneselegi üllatuseks väga vara täna bussi peatuses. Lõpuks buss tuli astusin sisse ja märkasin kohe 2 vaba pinki. Istusin akan poolsesse ja panin koti teise tooli peale sinna asetasin ka kuidagi püstises asetnis ka termose. Otsisin kohe välja raamatu ning hakkasin lugema, aeg ajalt teed rüübades, mis oli natukene liiga magus, note-to-myself ära pane rohelise tee sisse 3 lusikat mett. Raamat oli väga hea, sellest tuleneb ka see et ma seda teist korda loen, õues oli veel pime ja tiputas veidi, muusika klappides oli õige ja ma kaotsin täielikult aja taju. Olekski sinna tahtnud nii viisi jääda. Kõik oli lihtsalt liiga hea.

Surm ei ole asi millest lihtsalt niisama rääkida, kuid kui jääd ootama õiget aega et sellest rääkida võib see jääda jälle üheks sinu saladusdest . Sind ümbritsevad inimesed ei tea sellest ning see tõttu ei tea käituda teisiti ning nii tundub sulle et kõik on täpselt nagu ennegi. Nii sa siis suundunud kindlalt  Eitamise faasi millest ei ole kerge välja tulla.

Loodan et teil olid head Jõulud ja soovin et teil tuleks super aasta, sest kui ma soovin teile midagi head võib -olla tuleb see mulle kaarega tagasi.

Armastusega,

Maris

 

Kuulan  -  Birdy - 'The A Team' (Ed Sheeran Cover) ja Fun.: We Are Young ft. Janelle Monáe

Loen - Sain enne pühi kaua ootatud  Rebecca Jamesi romaani "Kaunis kurjus". Mis oli ime hea, mõnusalt psühholoogiline ja loomulikult ei puudunud armastus ning kaotus valu. Uut raamatut mida õudselt luge tahaks ei ole veel simapiiril. Sain "Idiooti" läbi kuna seda oli kirjanduses vaja. Kuna on vaheaeg siis loen vaba aja tõttu ikka midagi ja võtsin ette Tyra Banksi "Modelland" ning Goodreadersi pool aasta parimaks noorte raamatuks tunnistatud Gayle Forman "Where She Went" mille esimest osa ( If I Stay ) ma kuulan.

Vaatan - Disney multika klassikat Tarzan, Mulan jne.

Kahekümne Üheksas on mu mõttetele et nad lendaks kui linnud minu juurest ära kaugele ja tuleks miskit teed pidi lõpuks tagasi. Nii ma teaks et ma teen midagi õigesti.

Selgust, seda ma vajan. Tahtmine tuleb iseenesest, kui mul ainult oleks siht silme ees. Kuid udu piirab mu vaadet.

Hetkel on mul suur segatus, loodsin et kui teen oma seina korda (sellele seinale olen pannud kõik asjad mis mulle tähtsad on, pildid, Laused ja muud lehed ), saab ka elu korda aga pidin rängalt pettuma, sest elu läks veel rohkem sassi. Kuna ma hakkasin mõtlema.

Mind jäi kummitama Mu klassivenna Kaspari küsimus " Kas sa oled siit klassist leidnud endale kellegi lähetase?" Vastasin talle ei  ning tema vastus oli sama, kuigi ma oleks ootanud talt teistsugust vastust. Ma päris täpselt ei tegi miks, aga mul tundus et ta saab mõne inimesega väga hästi läbi. Eks see ole siis üks suur näitemäng, väga hea silmapete või oli hoopis see vastus oli üks väike valge vale, et ma end nii üksikuna ei tunneks.

Kuna minu esime kooli aasta Gustav Adolfi Gümnaasiumis sai läbi ja algamas on uus tahaksin sellest natuke rääkida.
Enne esimest kohtumist oma uue klassiga olin väga hirmul, kartsin et tüdrukud kannavad kõik firma märke ja mõtlevad pealmiselt ainult välimusele. Poisid aga on liiga uhked et rääkida kellegagi kes ei veeda poolt oma päevast peegli ees. Kui me aga esimest korda 30 augustil kokku saime ei kadunud mu kartused veel, siis oli kõik alles nii uus ja ega inimesi ei õpi tunda paari lausega. Pärast 1. septembri kohviku külastust tundsin end juba palju paremini. Esimesed korrad on ikka hirmutavad, esimene Mata tund esimene inka ja Loomulikult Minu kõige esimene tund oli Eesti keel legendaarse Õpetaja Arusooga. Kuid ma arvan et sain hästi hakkama ja sattusin kokku päris heade pingi naabritega. Jah algul oli kõik lihtsam, mida lähemale see kooli aasta lõpp jõudis seda rohkem hakkasin inimesi analüüsima ja jõudsin järeldusele et kõik ei ole nii lilleline kui algul tundus, mõni inimene ei sümpatiseerinud enam ja välja hakkasid kujunema clique-d ning ma ei olnud nagu kuskil 2 jalaga sees. Ja nüüd algab see uuesti ma ei tea mida arvata, mõnikord mõtlen ja mulle tundub et oleks parem kui ma see aasta üksi istuks või ma ei tea. Pole nagu sellist kohta kuhu ma sobiks nagu valatult. Eks siis näis mis juhtuma hakkab.

Kuid tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, tegin vaid selle esimese osa korda et saaks korraliku postituse sest seda pole ma juba liiga ammu juba teinud. Ja mul on selle pärast kahju. Tihti tean ja tahan teha midagi aga siiski ei jõua selle tegemise osani. Ja see ajab mind nii närvi, et ma tahan raamatut lugeda aga kuidagi ei jõua selleni sest leian million muud asja mida teha. Blogimisega on tihti sama lugu, tihti tuleb mingi hea mõte mida tahan kirja panna aga kui lõpuks kirjutama jõuan on see mõte taas lendu läinud, ning ta tagasi tuleks on väga kaheldav. 

Soovin teile rohkem kohti ja hetki kus tunnete end hästi.
Teie, Maris.

Loen - pooleli "Uhkus ja Eelarvamus" ja "Idioot" mõlemad mu kohustusliku kirjanduse nimekirjast. Ja kuulan inglise keelset " The Hunger Games"- kuna nad pidid sellest filmi tegema ja see pidi päris menukas raamat olema. Ning suve algusest on pooleli Pretty little Laiers sarja kuulmamine, sest tv sari on väga hea.

Vaatan - "Spirited Away" Japani anima film, hea mõttega linateos. Eks need Jaapani omad olegi sellised.


Kuulan - oi neid lugusid on nii palju et ma ei tea mida valida Lenny Kravitz - Don't Go And Put A Bullet In Your Head Või  Clarity (Cover) - Cameron Mitchell ja kindlasti ei tohi unustada Neon Trees - Animal (Viral Version) ja The Naked And Famous - Young Blood .

Kahekümne Kaheksas on inimestele keda hinnatakse valede tegude pärast.

Kas kuulata jutte kellegi kohta teiste käest või oodata kui inimene mulle ise täieliku loo ära räägib? Ja seda viimast ei pruugi kunagi juhtuta. 

Ma ei tea päris täpselt, mis mul viga on aga ma olen inimest vastu liiga kuri. Nad lihtsalt käivad mulle oma tegudega mulle närvidele, vahel ka lihtsalt oma eksisteerimisega - kas selline tuju tuleneb liigsest väsimust või liiga väikest unest.

Hiljuti avastasin et ka mina vajan tähelepanu ja tunnen end hästi kui mulle tähelepanu pööratakse. Kuid see on libe tee. Arvan et tegin mõndadel hetkedel valesid otsuseid ainuüksi sellepärast et keegi vaataks minu poole, sest tahtsin tunda end olulisena. Tunda et ka mina lähen kellelegi korda kui aga ühel hetkel mõistsin et niimoodi ei saavuta ma midagi vaid nagu öeldakse " Out of side, out of mind". Ning hetkel mil ma kadusin ei tulnud keegi mind otsima, ning kui ma oleks viinud ellu oma plaani oodata kuni keegi tuleb, ei istuks ma hetkel arvuti taga ka ei kirjutaks neid lauseid, vaid külmetaks kuskil. Lõpuks jõudsin järeldusele et inimesed ei saa hoolida ega märgata inimest kes on väljamõeldud, vaid nähakse neid kes julgevad olla nad ise.

Algul tundus nagu poleks ma kellegagi sarnane kuid, mida rohkem inimesi tundma õpin seda rohkem avastan siit ja sealt mõne omaduse, mis meil ühine on. See tähendab, et ei ole me keegi nii unikaalsed kui arvame. Mind üllatab aga kõige rohkem see et need persoonid, kes mõni kuu tagasi tundusid hästi huvitavad ja ma ei tea mis kõik veel, on lähemal tundma õppimisel osutanud hoopis teist suguseks kui algul arvasin. Või olen mina nii palju muutunud, et väärtustan inimestes teisi omadusi ja oskusi. Seetõttu ei paku mulle huvi enam, need esimesed inimesed ning vaatan hoopis teiste poole.

Kuulan Paperweight by Joshua Radin
Loen, Oi pole ammu raamatuga lõpuni saanud, olen püsimatu ja NII palju raamatuid mida tahaks lugeda nii et pole ühegagi lõpuni saanud . Muidugi on kohustuslik kirjandus ka veel ja siis nii see lähebki. Pooleli on "Dekameron", "Uhkus ja Eelarvamus" ja  "The Vampire Diaries  Stefan´s Diaries 1- Origins". Lugemist ootab veel "Hamlet"

Kahekümne Seitsmes on Minu vanaemale, Urve Rostinile.

Biography of Urve Rostin 

25.04.1941-23.12.2010

I am going to tell you My grandmother Urve Rostins life story, she was not rich or famous, she was a simple country girl, who was not afraid to work. Urve was born April 25, 1941, in Kaiu at Tudre farm, as a third child. Her mother Valve and father Gustav had total of 11 children. Only eight grew up, seven daughters and a son. The whole family is best characterized by love of cooperation , support and helping one another. They did everything together, starting with the hay-making, to gathering mushrooms and berries in the woods. Even when they were adults they came together at their parents home to help with the necessary work. They brought also their children, who had fun playing together and learn to work together. Urve went to Kaiu School, what had only seven grades, she started school at the age of 7. She went to School with the father, five sisters and brother with a horse carriage. They all stayed there for an entire week. Living in the school dormitories, so they had to cope with their own early on. After graduating, she went to work at the collective farm, where her father was a brigadier, and her mother attended young animal. Her mother and father died in a great age.

In December of 1960 she moved to Järvakandi and began to work in the Kombinaat Järvakandi Tehased . At first she worked in the wood work section , later she moved on to the furniture industry . She worked with the zeal of a true communist and got many bonuses and achievements .She worked in Kombinaat Järvakandi Tehased till her retirement in 1998 . But the work did not end there, she work tirelessly on her son farm till death .

In Järkandi she met her future husband Mihhail Rostin the quaint little thing is that they lived on the same street . On the 30 December of 1960 they got married and moved in with Mihhails parents , later they got their own apartment were she lived for almost 48 years . Urve had seven grandchildren and one great grandchild who all have known their grandmothers love and care. For whom she always had time and interest . She loved gardening, in Her garden there, always was a lot of flowers, strawberries, carrots and potatoes. In the winter she loved to knit socks and even gloves for the whole family. She knew how to sew well-needed clothing for yourself and children. Her baked cakes and pies were always very tasty. She also made Preserves for the winter, both her self and her children´s families.

Disaster struck in October 2005 when in a regular check up the doctor found a mass in her abdomen. Few weeks later she learned that it was cancer, doctor suggested a complex surgery to remove tumor and with it her stomach, so they had to make a new one out of her intestine. She had the surgery and lost a lot of weight, but she never lost the will and need to work. She was weaker, but she always waited for the spring to plant new seeds. Because of that Urve seemed strong, strong willed at least. The next three years went smoothly, but at the beginning of 2010 she was not feeling as well as she use to. Urve suffered from frequent abdominal pains and was more tired than usual. Her appetite was gone too. In September she was hospitalized because of the abdominal pains, came out that the bowel was blocked. She was hospitalized twice more between September and December. In mid-November doctors gave a little hope and time, because the cancer was back. The fourteenth day of December, was the day she was released from the hospital for the last time. Urve was taken home by her son Peter and looked after by her husband Mihhail and her daughter Anne. She passed away silently in her sleep, few hours before Christmas Eve, surrounded by the people who loved her.

Funeral was held December 28th, at the local town church and she was buried in the local Järvakandi cemetery. She would have been 70 years old in April. Urve Rostin was not rich or famous, she was a simple woman, with simple wishes. She cared about her family and wanted only the best for them. She was a Great Person with capital letters.

Written by Maris-Johanna Tahk

See sai kirjutatud Inglise keele tunni tarbeks aga ma arvan et see tuli hästi välja ja Ta oli seda väärt et ma talle postituse pühendan nii et siin see on. Vead jäid sisse kuna ma olen suutnud parandatud töö ära kaotada. Tahaksin veel öelda neile lugejatele kes minuga palju suhtlevad, kui te küsite endalt miks ma teie ei rääkinud siis ma vastan et see ei ole selline asi mida ma nii muu seas välja ütlen. Ja veel ma ei ole numbritega sassi läinud, Kahekümne Kuus on pooleli ja see on väga erilisele inimesele loodan et saan selle kunagi valmis.

Soovin et et hindaksite rohkem inimesi oma ümber,
Teie Maris.

Kahekümne viies on sümboolselt kõigile ja samas mitte kellelegi.

   

Raske on olla selline nagu kõigile meeldiks, võimatu on olla selline nagu endale meeldiks. Või on see vastupidi.

Imelik on olla, lihtsalt olla. Nii et ma ei tee midagi , vot nii on imelik olla. Peaks ju koguaeg ringi sebima ja midagi tegema, ei tohiks ju nii olla et ma lihtsalt olen – õitsen nagu ema armastab öelda. Et saada tulemust tuleb ju liigutada, ega midagi ise ei liigu. Sina peab asjad liikuma panema.

Rääkisin teile kuidas mul on mõnikord tunne et ma ei kuulu kuhugi. Täna oli hoopis vastupidi. Istusime 8 kesti Kompressoris( üks sajast vana linna kohvikust, milles on maailma parimad ja suurimad pannkoogid) rääkisime juttu, sõime pannkooke, naersime ja mul lihtsalt käis klõks ja kõik tundus nii õige, nii hea. Tundus nagu olin leidnud oma koha, minu sell hetkel valitses rahu ja rõõm. Olime just kui kuskilt filmist välja võetud, Stseen näeks välja järgmine – Noored eliitkooli ( mulle see sõna eriti ei meeldi) 10 klassi õpilased, kes enamuses oli tuttavaks saanud alles paar nädalat tagasi, istuvad nüüd pärast 2 väsitavat kehalise tundi hubases vanalinna kohvikus nina ees kõige suuremad pannkoogid mida ma elus näinud olen. Naeru, mis tuleb nende lauast, on kuulda ka kohviku teise otsa. muud pole öelda Pannkoogid liitavad inimesi.
Selliste hetkede pärast ma vist elangi.

Viimasel ajal tunnen end nagu tahaks öelda nii palju aga ei oska leida sõnu mis oleks sobivad. Ja iga vastus mis ma kirjutan tundub olevat teemast mööda. nii ma hoiangi kõike endale, kardan põruda, nagu me kõik.

Et siis see kõik on juba ammu kirjutatud ja nüüd avaldan et teha tee puhtaks uutele mõtetele

Sooviks teile lund mitte seda soga, mis hetkel katab Tallinna, see juures ka vanalinna, tänavaid.
Teie Maris.

Ps! Kuulan - Andrew Ripp - You Will Find Me
Lugesin vahe peal läbi ka Marianne Harju “Talvehullus”, see on lugu tunnetest mis on valel ajal vales kohas. Julgus öelda seda mida tohiks on vajalik, sest sa kunagi ei tea kas on äkki veel keegi kes jagab sinu arvamust.

Kahekümne neljas on neile 7 inimesele kes minu pärast ei saanud GAG-ki

Kas see on loomulik et tegelikult, see mis asi päriselt on ei olegi nii hea kui ootus, soovid, unistused. Räägitakse et oi Eliitkool, sealt tuled ellu super haridusega jne. Aga minu esimene päev nii nimetatud Eliitkoolis ei näidanud mulle küll seda. Ma ei suutnud mõista miks, just mina sai nendest 7-mest põhikooli lõpetajast sinna sisse. Miks me üldse sinna tahtsime? – selle põhi küsimuse vastus on mul täielikult meelest läinud. Miks? Kuid ma ei nurise, seltskond on hea ja õhkkond on super.

Aga ikkagi Tunnen vahest end nagu oleks ma pusletükk mis on paigast ära. Sobita palju sa mind tahad, aga seda õiget kohta ei leia, kuna pusle millesse sa mind suruda üritada on täiesti vale. Aga see pole oluline. Oluline on see et ma mina sobituks vormi, mis on mulle ette antud.

Ma tunnen et nagu lollimast lollim loll ja kui keegi mulle veel seda ütleb siis, see tõestabki seda et ma just see olengi. See ei täheta et see ütleja seda tõsiselt mõtles ja ma tean et tegelikult et ta ütles seda ainult sellepärast et oli vihane aga siiski mina arvan et olen see lollakas idioot kes ainult teeskleb et ta teab ja oskab midagi kui reaalselt ei tee vahet lambal ja ninasarvikul. Just selline tunne mul on.

Täna mängisime kehalises poistega jalgpalli ja ma mõistsin lõpuks miks mulle see mäng meeldib -  sest ma armastan seda tunnet kui pall on kogemata liiga kaugele läinud ning siis jooksete sina ja üks teine tolvan võidu et seda palli kätte saada ( eriti tore on see siis kui vastaseks on üks klassi kiiremaid poisse ja sa tead et sul pole mingitki võimalust tema vastu saada aga sa jooksed ikkagi, lõpuks aga leiad et mõtlemast et miks sa nii aeglane oled, kuigi sa jooksed kõigest väest). Selle hetkel on nagu siht silme ees ja tulemus on varsti käes. Ma olen vist ikka tõeliselt  peast hulluks läinud. Aga selle teksti juures meenub mulle see lause “alice imedemaal”-st : Have I gone mad? I'm afraid so. You're entirely bonkers. But I'll tell you a secret. All the best people are.

Olen vist hetkel natukene tumedas kohas, kui nii võib öelda. Ma arvan et ma peaksin hetkel siin olema küll aga teiste põhjuste pärast. Miskipärast on mul tunne (mu selle postituse parasiit sõna, uus lemmik sõna vist) et ma peaksin olema kurb ja mures ja mida kõike veel aga ühtegi sellist tunnet pole mu sees. Ma tahan draamat oma ellu aga kui see siin on siis ei tunneta ma midagi, olen just kui kilpkonn kes on oma kilpi tõmbunud.

Sooviks teile siis midagi head ja sooja,
Teie, Maris.

Kuulan - The Pretty Reckless "Light Me Up"
Kui raamatu saan, loen natukene Antiik mütoloogiat – Trooja sõda ja selliseid asju.

Vektor ja skalaar ruulivad !!!!

Kahekümne kolmas on inimestele/hetkedele kelleta/milleta oleks elu midagi hoopis muud kui see siin praegu.

  Ainult valuga ainult silmitsi seistes võid selle alistada. 
Ongi juba augusti kuu lõpp käes, viimane võimalus suve nautida. Siis hakkab jälle kool aga see kord natukene teisiti kui varem. Ma ei suuda ikka uskuda et ma lähen gümnaasiumisse. Kuidas küll ma siia sain? Alles olin nagu mingi 7 klass nüüd juba 10.Ma ei uskunud et on see nii nagu filmis et üks hetk ja kõik muutub, aga nii juhtus nüüd lõpuks jõudis mulle vist pärale et ma olen tõesti 16 ja lähen gümnaasiumisse. See on väga imelik aga kogu mu maailma vaade muutus vaid ühe sekundiga. Üks hetk ma istusin arvuti taga, ja arvasin et kõik nii nagu see tundub. Järgmine sekund oli kõik kuidagi teist moodi ja see ei olnud üldse halb, vaid lause väga tore tunne.
Kõik mida ma teen või teinud olen tundub korraga nii tühine ja pealiskaudne , ei saa enam aru mille poole ma rühin. Hakkan vist varsti vist elu mõtet või midagi taolist ka otsima. Nii ära käitud jutt, aga mis teha kui see nii on. Ma ei leian et …
Miks küll võtame me pisiasju nii enesest mõistetavatena, aga ise midagi teistele ei taha tagasi anda. Peamine et endal hea on – vihkan sellist mõtlemist, isekas, tüütu ja ma ei tea mis kõik veel .
Ma avastasin, et halvast saab tihtipeale hea kui sa seda õigest nurgast vaatad. Tuleb teada vaid, mida saab selleks teha et varu Plaan oleks parem kui algne.
Ma tean et jutt oli see kord hästi tükiline ja mõtte hüples ühest kohas teise väga kiiresti aga see on kuna kõik mõtted said kirja pandud terve selle aja jooksul mil ma bloginud pole. Kui midagi mõte pähe kargas ja arvuti käepärast oli panin kohe kirja et meelest ei läheks, aga mõtted kadusid sama kiirelt kui tekkisid. Mõtlesin küll et kunagi teen lõigud pikemaks aga ei osanud enam jätkata nii et peate leppima sellega mis see kord siia ilmus.

Naudiga vabadust kui seda veel on ja häid päevi kooli pingis, ning ma loodan et Vene keele õpetaja ei küsi teilt sõnu just siis kui need õppimata jäid.
Teie, Maris.

Kuulan: Florence And The Machine - Girl With One Eye
Hetkel midagi ei loe aga plaanis on küll.